Kehvad ajad öeldakse olevat selle poolest head, et nende järel tulevad tõenäoliselt paremad. Nii tuli natuke päikest välja viimase nädala Eesti spordiski.

Ja tore on, et värskeid tuuli puhuvad eelkõige noored. Kui eelmises ülevaates sai oldud veidi lootusetu meie talispordi teemal, siis seekord on rõõm märkida, et tunneli otsas terake valgust ikka paistab – Kristjan Ilves tuli Kasahstanis Almatõs Põhja suusakahevõistluses juunioride MM-pronksile ning Rene Zahkna Otepääl laskesuusatamise Euroopa meistrivõistlustel kahel distantsil hõbedale. Sealjuures on Ilvesel taskus paari aasta tagune noorte MM-i medal ja Zahknal kodus koguni kaheksa noorteklasside MM-j a EM-medalit! Neid poisse ei saa kindlasti ühepäevaliblikateks pidada, pigem tuleks nimed meeles pidada ja pöialt pidada, et nad ka meeste seas kusagile jõuaksid.

Aga talispordist veel. Järjest enam löövad läbi igasugused põnevad triki- ja riskialad ning viimane uudis on paljude traditsioonilise (hääbuva?) spordi sõprade jaoks uisukross. Eestis seda veel sõidetud ei ole, sest raja ehitamiseks pole kaugeltki igal pool mägesid-künkaid, ka tuleks uisukrossirada selleks, et laekuks publikut ja sissetulekut,  ehitada mõne suurema linna peaväljakule, aga eks see ehitamine küsi jälle omakorda suurt raha...

Uisukross on aga ülipõnev, olles sisuliselt ülisuurslaalom, suusakross, lumelauakross või BMX rattakross uiskudel. Tuhistatakse mitmekesi jääraja viraaže pidi mäest alla, hüpatakse, kukutakse... Kommentaariks ehk vaid niipalju, et selle loo kirjutaja tunnistab läinudaastase Sotši taliolümpia kõige elamuslikumaks spordialaks just uisukrossile sarnase suusakrossi.

Muide, üks põhjus, miks sellele uuele alale täna siin tähelepanu pööran, on Eesti noormees Mark Taru, kes lööb edukalt kaasa uisukrossi maailmasarjas Red Bull Crashed Ice.  Hiljuti oli ta Soomes 21., järgmine kross tuleb Belfastis, Taru piidleb väga tõsiselt selle ala profikarjääri.

Talveteemaga veelgi jätkates peetakse veebruari keskmisel nädalavahetusel eestlaste läbi aegade olulisim kodune talispordiüritus Tartu suusamaraton. Tänavu on küll Eestis lund olnud napilt, aga 60-kilomeetrine sõit siiski tuleb. Ja nagu ikka koos paljude väliskülalistega.

Veel märgiks ära varateismelise trikisuusataja Kelly Sildaru (fotol) teist aastat järjest võitmise Canadian Open pargituuril. Kelly võitis seekord nii renni- kui pargihüpped, edestades sealjuures üht mulluse MM-i esikümnenaist.

Väike edu puudutas Eestit ka emamaal olematus mäesuusatamises. Nimelt sai Sotši olümpial slaalomi 26. kohaga Eesti paremuselt teiseks sportlaseks osutunud (paberil oli parem 23., aga eelviimaseks jäänud iluuisutaja) eesti juurtega ameeriklane Warren Cummings Smith Lõuna-Koreas Kaug-Ida karikavõistluste etapil kuues, teenides elu paremuselt teise punktisumma.

 

Aga mingem nüüd suvisema ala juurde, sest mida see tennis siis ikka muud on, kui teda ka hallis lüüakse. Siingi on seekord rõõmustavaid uudiseid, sest Eesti nägi kodus mängimas oma mõlemat tugevat naismängijat, kes suutsid läbi raskuste meie lipu viia aste kõrgemasse liigasse.

Tallinnas Tondiraba tennisehallis mängiti FED Cupi ehk sisuliselt riikide naistekoondiste maailmameistrivõistluste Euroopa-Ameerika tsooni teise liiga turniir, mille võitja sai koha esiliigas. Eesti pani välja maailma esiviiekümne lõppu kuuluva 29-aastase Kaia Kanepi ja temast (veel!) sadakond kohta tagapool oleva kümme aastat noorema Anett Kontaveiti. Tore, et mõlemad said ja soostusid mängima, kuigi Kanepi oli mitu nädalat pille neelanud ja Austraalias saadud viirushaigusest paranenud, mullu treenides ja võisteldes tõsise ülekoormuse saanud Kontaveit aga koguni kuid tennisemängust eemal olnud.

Seega ei teadnud keegi, kuidas mängud sujuvad, aga Kaia ja Anett võitsid esmalt lihtsalt Bosnia, siis kaotasid mõnevõrra üllatuslikult Lõuna-Aafrika Vabariigi naistele, aga võitsid kahes viimases matšis nii Egiptuse kui tugeva Sloveenia ja jõudsidki FED Cupi esiliigasse.

Kiita saame ka kaht Eesti meeskondliku pallimängu esindajat. Kindlasti on praegu parim ja kuulsam eestlasest jalgpallur koondises kaptenipaela kandev Ragnar Klavan, kes teenib igapäevast leiba Saksamaa Bundesliga FC Augsburgi meeskonna keskkaitsjana. Ning on tähelepanu orbiidis mitte üksnes Eestis, vaid ka jalgpallihullul Saksamaal. Sest Augsburg, keda on ikka peetud autsaideriks või parimal juhul hipsterite lemmikuks (loe: peavoolust ehk mainstriimist erinevaks), seisab pidevalt maailma ühe tugevama vutiliiga Bundesliga tabelis kolmandal-neljandal real. Ning Ragnar Klavan põrmustab kaitseliinis maailma kuulsamate ründajate üritusi sedavõrd kindla jalaga, et on valitud ka liiga nädala sümboolsesse koosseisu. Jalgpalli mõttes vaid keskkooli kuuluvale Eestile on see au.

Teine Euroopa meistrite liigas kiitustväärivalt osalev eestlane on meie korvpallikoondise kapten Kristjan Kangur. Itaalia Milano Olimpias mängiv Kangur paranes vigastusest ja liiguvad jutud, et klubis on tal koguni sellist autoriteeti, et teda tahetakse Milano meeskonna kapteniks valida.

Enn Hallik, 

Pärnu Postimees