Eesti keeles kasutatakse trammi alt tulemise metafoori juhul, kui keegi on hädas ja ronib pahast seisust kas õnne või omaenese tarkuse-oskuse-jaksu abil kenasti välja. Ei ütleks, et Eesti epeevehklejad ja jalgpalli rahvusmeekond nüüd päris raudrataste ja rööbaste vahel oli, aga väga kiita EM-il individuaalselt kõrbenud vehklejate ja Euroopa meistrivõistluste valiksarjas miniriigilt San Marinolt kohustuslikku võitu vajavate jalgpallurite seis ka polnud.

Kuid läks hästi. Kõigepealt said Eesti epeenaised Erika Kirpu, Julia Beljajeva, Irina Embrich ja uus talent Katrina Lehis naiskondliku hõbemedali. Väärib märkimist, et naiskond on neli aastat järjest MM-idel või EM-idel medali saanud, kokkuvõttes oli see aga Eesti naisvehklejate 20. tiitlivõistluste medal.

Veel ei jõutud naisvehklejate üle õieti rõõmustadagi, kui samuti hõbedaga üllatasid Nikolai Novosjolov, Peeter Turnau, Sten Priinits ja Marno Allika. Nende edu on seda tähelepanuväärivam, et meeste võistkonnamedal (Novosjolov on individuaalselt kaks korda maailmameistriks kroonitud) oli esimene peale 14-aastast pausi.

Rõõmustav on seegi, et Rio de Janeiro olümpiapunktide tabelites on Eesti meeskond praegu teine ja naiskond neljas.

Kui nüüd siia vahele lükkida veel üks olümpiauudis, siis puudutab see talimänge Koreas Peungchangis ja tundub eestlastele uskumatult positiivne. Nimelt võttis Rahvusvaheline Olümpiakomitee ROK vastu otsuse lülitada olümpiaprogrammi curling'u segapaarismäng (milles Maile Mölder ja Erkki Lill olid tänavusel MM-il viiendad), kiiruisutamise ühisstart (milles Saskia Alusalu sai MM-il kümnenda koha), lumelauahüpped Big Air ja mäesuusatamise võistkonnavõistlus. Neljast uuest alast kaks meie soovide järgi!

Nüüd jalgpalli juurde. Eesti mängis kõigepealt maavõistluse naaber Soomega ja võitis Ats Purje väravatest 2:0. Soomlased olid ülipettunud, hinnates oma meeskonda nii, et sel päeval mängis seal kaks lõvi ja üheksa lammast.

Eestlastele oli Soome-mäng avamänguks 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste valikkohtumisele San Marinoga. Mullu ei suudetud sanmarinolaste vastu enamat 0:0 viigist, mida Eesti tõlgendas kui häbi ja San Marino (kes on maailma jalgpalliedetabelis viimane, on ajaloos teinud viis viiki, sealhulgas meie kahjurõõmuks Lätiga, aga pole veel kunagi kedagi ametlikus riikidevahelises kohtumises võitnud) kui õnnepäeva.

Nüüd oli Eestil Tallinnas Lilleküla staadionil nui neljaks vaja see mäng võita ja au ning väärikus (punktid lisaks) tagasi saada. Ning Eesti käiski vaatamata San Marino amatööride austust väärivalt tehnilisele, targale ja külmaverelisele mängule kogu aeg neil nii-öelda kaela peal ja võitis Sergei Zenjovi kahe värava abil 2:0. Mingil määral taastas see ka eestlaste usu, et väga hea esinemise korral võidakse EM-finaalturniirile jõuda.

Praegu paeluvad 55 osaleva Euroopa riigi, nende seas ka Eesti spordisõbra tähelepanu esimesed Euroopa mängud Bakuus. Tegemist on mõne kommentaatori väitel piirkondlike mängude viienda olümpiarõngaga Pan-Ameerika, Aafrika, Aasia ja Briti Rahvaste Ühenduse mängude kõrval (on muidugi veel Vahemere maade mängud, väikeriikide olümpia jms), aga paljud väljaanded keskenduvad hoopis sellele, kui palju raha pillab nafta- ja gaasiriik Aserbaidžaan enese maailmale näitamisele, milline diktaatorlus ja korruptsioon selles riigis valitseb, kuidas seal inimõigusi jalge alla tallatakse, üht Inglise ajakirjanikku riiki ei lastud jne. Just nagu paljude olümpiate ja muude suurvõistluste eel ikka spordilt fookust mujale üritatakse nihutada.

Aga meil Eestis on tõsiselt hea meel, et kahekordne kreeka-rooma maadluse raskekaalu maailmameister Heiki Nabi neil mängudel pronksi võitis, ja kuna need on maadlejatele ühtlasi ka Euroopa meistrivõistlused, siis oma esimese EM-medaligi teenis. Medalile üllatuslikult lähedal oli ka Eesti triatleet Aleksander Latin, kes tõrjuti pronksilt alles viimasel jooksuringil.

Hea uudis tuli Eestisse Ameerikastki – kümnevõistleja Maicel Uibo kaitses USA üliõpilasmeistri tiitlit, püstitades sealjuures uue isikliku rekordi, 8356 punkti.

 

Enn Hallik,

Pärnu Postimees