Üle tosina aasta taas võrkpalli Euroliigasse lülitunud Eesti rahvusmeeskond alustas seda sarja üllatava hiilgusega. Euroliigasse, milles osalemine pole kaugeltki odav, mindi peamiselt selleks, et saada kvaliteetseid mänge sügiseste Euroopa meistrivõistluste eel, aga nüüd ollakse oma alagrupis ja kogu sarjas kaotuseta liider. Ja seda mänguga, mille kommentaariks võrkpallivaatleja Valeri Maksimov julges arvata, et tegemist on Eesti ajaloo parima meeskonnaga.

„On kindel peapommitaja Olari Venno, nutikad nurgaründajad Keith Pupart ja Robert Täht, kogenud keskblokeerija Ardo Kreek, vaimne liider libero Rait Rikberg ja tark treener Georghe Cretu,“ loetles Maksimov.

Eesti alustas Euroliiga mänge Pärnus kahe 3:0 võiduga Euroliiga mulluse kolmanda, Makedoonia üle. Järgnesid 3:0 ja 3:1 võidud maailmameister(!) Poola üle. Tõsi, Poola ei pannud välja oma parimat koosseisu, aga maailmameister on tugev ka järelkasvumeeskonnana. Et nii Poolat kui Makedooniat nuheldi üpris selgelt, oli igal juhul üllatus.

Nüüd järgnevad mängud Austria, Iisraeli ja Taaniga. Vastased on väärilised, aga mitte ületamatud.

Spordiaasta üks oodatumaid sündmusi on kergejõustiku maailmameistrivõistlused Pekingis. Seni oli eestlastel sinna osalejapileteid üpris vähe (näiteks 400 meetri tõkkejooksjal, mullusel Euroopa hõbedal Rasmus Mägil ja hooaja alguses maailma kettaheitetabelit juhtinud Martin Kupperil), aga viimased päevad tõid tublisti lisa. Nii sai lõpuks MM-normist 65 meetrist (ja ühtlasi ka tuleva aasta Rio de Janeiro olümpia lävendi 66 meetrist) jagu kettaheite olümpiavõitja ja maailmameister, 2007. aastal koguni maailmarekordist ehk 75 meetrist unistanud Gerd Kanter. Londoni Teemantliiga etapile veteran Kanterit miskipärast ei kutsutud, samal ajal peetud Kohila võistlusel tuli Kanteril aga 66.02 pikkune vise, mis võttis kõik pinged maha ja lubab rahulikult tiitlivõistlusteks valmistuda. Muide, Londonis võideti samal ajal 63 meetriga.

Lisaks Kanterile tegid hiljuti kodukamaral vägeva võistluse ka Eesti odaviskajad. Tanel Laanmäe viskas 83.11, Magnus Kirt 82.22 ja Risto Mätas 81.48. See tähendab, et Pekingi MM-il võistleb koguni kolm Eesti odameest ehk rohkem kui eales varem.

Kergejõustikuga seoses tuli hiljaaegu ilmsiks aga ka üks imelik või isegi naljakas uudis. Nimelt väitis Austraalia kergejõustikuliit, et NSV Liidu koondises esinenud kolmikhüppaja Jaak Uudmäelt tuleb Moskva 1980. aasta olümpia kuldmedal ära võtta ning anda see austraallasele Ian Campbellile. Nende siinsete ridade kirjutaja viibis toona Moskvas Lužniki staadionil ja mäletab seda võistlust ning rõõmu Tartu mehe võidu üle hästi. Mäletab ka seda, kuidas Campbell pika hüppe tegi, kohtunikud (väidetaval) põhjusel, et mees enne maandumist vahepeal määrustevastaselt jalaga maad riivas, punase lipu tõstsid ja hüppe lugemata jätsid. Campbelli hüpe võis olla 17.50 kanti ja Uudmäe võiduhüpe oli 17.35.

Nüüd olevat aga austraallased video- ja muu analüüsi tulemusel kaljukindlad, et Moskva kohtunikud tegid neile nii-öelda ära ja õiglus on vaja jalule seada. Miks selle õigluse küsimisega 35 aastat ootama pidi, on muidugi raske mõista. Küll aga võiks mõista seda, et olümpiamängudel talitatakse mitte korraldajamaa (olgu see nii korruptiivne kui tahes), vaid rahvusvahelise olümpiakomitee reeglite järele ja kui kolmikhüppes ka rehamees kohalik olla võis, siis ala vanemkohtunik oli kindlasti kõrge rahvusvahelise litsentsiga mees Jaapanist, USA-st või ehk isegi Austraaliast. Seega võivad jutud „ära tegemisest“, näiteks oma mehe odaviske (võitis ju Moskvas lätlane Dainis Kula) ajal vastastikuste staadioniväravate lahtitegemisest olla müstika valdkonnast. Aga kahtlusi on ikka ja alati ning neist sünnib ka pahandusi. Näiteks vastas ju seesama Jaak Uudmäe Eesti Raadio intervjuu küsimusele „Mida mõtlesid, kui peakonkurent Viktor Sanejev hüppas?“, ausalt ja otsekoheselt, et mõtles – kohtunikud mõõdavad karjääri lõpetavale Sanejevile neljanda olümpiakulla. Oi, kui palju sellest pärast Uudmäele pahandust tuli!

Üks noor eesti mees käis end hiljuti aga ookeani taga näitamas. Soome Espoo Bluesi hokimeeskonnas koos teise eestlase Siim Liivikuga end järjest paremast küljest eksponeeriv Robert Rooba kutsuti NHL-i klubi Minnesota Wildi suvelaagrisse. Selle lõppedes viskas Rooba laagrimängus efektse värava ja siis uurisid Minnesota mehed, kui kaua Roobal Soome klubiga veel leping on (1+1 leping kestab veel poolteist aastat) ning mis plaanid eestlase peas tiirlevad.

„Kolm aastat tagasi olin Detroit Red Wingsi nädalases laagris, aga siis polnud veel meeste mänguks valmis. Nüüd olen juba teisel tasemel, realiseerisin end maksimaalselt ja nägin nii ise kui kuulsin Minnesota klubist, et mu NHL-i unistus on reaalne,“ kommenteeris Rooba koju Eestisse puhkama saabudes. Puhkus tähendas aga seda, et vaid kolm päeva peale seda efektset väravat Minnesotas oli noor mees juba 7221 kilomeetri kaugusel Lätis populaarsel Positivuse muusikafestivalil ja võttis sealgi elult kõike, mis võimalik.

 

Enn Hallik,

Pärnu Postimees