Kelly Sildaru. Foto: Christian Pondella/ Red Bull Content

Eestil on 2018. Aasta veebruaris ehk umbes täpselt viie kuu pärast Lõuna-Koreas Pyeongchangis peetavatel taliolümpiamängudel vaid üks väga tõsiselt võetav medalikandidaat. Ehk isegi kullapretendent. See on trikisuusataja Kelly Sildaru. Imelaps, Eesti rahva lemmik.

Ärgu nüüd heal päeval maailma 20 parema Põhja kahevõistleja sekka mahtuv Kristjan Ilves või mõni olümpial üllatada kavatsev atleet pahandagu, aga kui keegi Pyeongchangist medali toob, siis on see Kelly.

Sildaru trumpala pargivõistluse (koosneb trampliinidelt hüpete ja käsipuudel ehk reilidel tehtavate  trikkide kaskaadist, mille eest antakse tehnika- ja stiilipunkte) olümpiafinaal on 17. veebruaril ehk just sel päeval, mil Kelly saab 16-aastaseks. Seni pole Sildaru kaotanud ühtki pargivõistlust, millel ükskõik kus osalenud, kas poleks kuld 17. veebruaril 2018 endale parim täisealiseks saamise päeva kink?

Lisaks pargivõistlusele on Sildaru pannud end tänavu edukalt proovile ka trikisuusatamisalal  halfpipeehk rennisõidus, tulles hiljuti Uus-Meremaal olümpia katsevõistluseks olnud MK-etapil üllatuslikult teiseks. Just rennisõitu treenides Kellyga nüüd Uus-Meremaal õnnetus, mis olümpial  osalemise, medalist rääkimata, tõsise löögi alla pani. Üsna süütus olukorras läksid Sildaru suusad enne maandumist liialt risti, maad puudutades käis neiu jalast raks läbi, ja oligi Kelly nagu haavatud lind lumel.

Võimalus oli jääda Uus-Meremaa arstide hole alla, aga Kelly treenerist isa Tõnis otsustas koos tütrega, et kohe, kui põlv lennata kannatab, tullakse koju Eesti arstide juurde. Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Suusaliit on juba deklareerinud, et maksku see mis maksab, oma suurlootuse terveks saamise nimel tehakse kõik, mis võimalik.

Niipalju on juba teada, et kannatada said põlvesidemed. Paremal juhul ootab Kellyt ligi paarikuine  treeningu- ja võistluspaus, halvimal juhul (kui ristatisidemed on päris puruks) kestab paranemine pool aastat ja siis me Kelly olümpiaesinemisele kaasa elada ei saa.

Lähiaeg ja arstide uuringud näitavad, mis perspektiiv kartmatut neidu ootab. Selge see, et trikisuusatamine on vigastusohtlik ala, aga Kelly ütles, et jätkab olümpiale pürgimist vaid siis, kui on vigastusest sajaprotsendiliselt terveks ravitud. Pikk elu ees, nii noorelt inimeselt väga täiskasvanulik mõtlemine.

Endiselt köidab Eesti spordisõprade tähelepanu tenniseväljakutel toimuv. Oodatakse, millal mängib järgmisi turniire US Openil furoori teinud Kaia Kanepi. Kaheksa parema seas jäi ta 3:6, 3:6 alla hiljem finaaligi jõudnud ameeriklanna Madison Keysile (Kaia kommentaar: vastane mängis minust sel päeval selgelt jõulisemalt ja vähemate eksimustega), aga tõusis WTA edetabelis 308 kohta 110. reale, teenis 470 000 USD auhinnaraha ja kutseid headele turniiridele. Niipalju on siiski teada, et Kanepi väga uisapäisa järgmistele võistlustele ei torma, pika pausi järel US Openil kaheksa rasket mängu pidanud staažika sportlase füüsis nõuab taastumisaega.

Eesti praegune naiste esireket, WTA 30. Number Anett Kontaveit alustas puhkepausi järel turniiri Hiinas Guangzhous. Kontaveitil on kahe hiinlanna järel kolmas paigutus, avaringis purustas ta itaallannast vastase 6:0, 6:2.

Kanepi tagasituleku järel on nii mõnigi tennisesõber unistanud maiuspalast ehk Kanepi ja Kontaveiti omavahelisest mängust. Viimastel aastatel on nad teineteist vältinud, viimatine vastasseis oli siis, kui Anett oli alles laps, ja Kanepil polnud temaga mingeid raskusi. Nüüd oleks relvad ilmselt pigem  kümme aastat noorema Kontaveiti käes. Aga kas ikka oleks?

Kiidusõnu väärib ka Eesti meeste esitennisist Jürgen Zopp. Mõni aasta tagasi ATP edetabeli esisajas olnud, seejärel vigastuste süül esituhande teise poolde kukkunud Zopp võitis hiljuti turniirid Hollandis ja Soomes, sai 15 mänguvõitu järjest, ja peatus Poolas alles poolfinaalis.

Eesti spordist võiks natuke nagu isegi kurioosumitena esile tuua kaks eksootiliste külalistega seotud fakti. Esiteks SEB Tallinna maratonijooksu, kus nii täis- kui poolmaratonis, aga ka 10 kilomeetri jooksus võtsid enamiku pjedestaalikohtadest ja loomulikult ka auhindadest Keenia mehed. Sealjuures läbis Kiprotich Kirui täismaratoni ajaga 2:09,22 ehk kiiremini, kui keegi kunagi Balti- ja Skandinaaviamaades suutnud. Üllatav on aga, milline oli eestlastest jooksjate reageering  mustanahaliste jooksuimede Tallinnas esinemisele. Mõni mees keeldus keenialastele pjedestaalil kätt andmast, mõni torises otse-eetrisse, et mis nad tulevad siia meie auhindu ära võtma. Õnneks pani üldsuse ees asjad paika Eesti parim pikamaajooksja Tiidrek Nurme, öeldes, et tegu on lihtsalt inimliku kadedusega, kui keegi sinust parem on.

Teine lugu juhtus Tartus. Tegid Eestis ülimarginaalse ala ameerika jalgpalli Tartu Titansi meeskonna asjaarmastajaist mehed oma trennikest, kui hopsti astus uksest sisse NFL staar Robert Griffin III. Küsis: mehed, mis teete, kas võtate kampa? Meestel muidugi suud lahti. Lugu lihtne: Robert Griffin III on eestlannast mitmevõistleja Grete Šadeiko mees ja lapse isa ning nende pere oli parasjagu orkaan Irma eest Eestisse pagenud. Juhtub selliseid asju.

Enn Hallik