Kaia Kanepi esitleb oma uut raamatut. Foto: Õhtuleht

 

Taliolümpiamängude alguseni Lõuna-Koreas Pyeong Changis jääb nüüd juba vähem kui sada päeva. Eesti seis on selles mõttes selgem, et maailma tippu kuuluva trikisuusataja Kelly Sildaru põlvevigastuse ja operatsiooni järel medalist unistada enam ei tasu. Nagu teame, loobus taas (end näljutamast) ka suusahüppaja Kaarel Nurmsalu ja nurjus curlingu segapaari olümpiapääsme (ehk kaheksa sekka saamise) üritus.

 

Eesti Olümpiakomitee loodab olümpiale viia siiski veerandsada sportlast (taasiseseisvumisaja väikseim esindus talimängudel!). Rahvusvaheliste alaliitude ja ROKi kvalifitseerumisreeglid on sellised, et esialgu on Eestil pihus vaid viis nimetut meeslaskesuusataja olümpiapääset, ülejäänud pileteid kas alles jagatakse hiljemalt jaanuariks või tuleb need norme täites välja võidelda.

 

Ilmselt antakse Eestile veel üks-kaks naisbiatlonisti kohta, kindlasti saab olümpia murdmaasuusaradadele neli-viis Eesti meest ja ehk ka üks naine. Kui veel rääkida kohtadest, mis spordialade laialdasemaks edendamiseks ja sõpruseks kingitakse, siis saab Eesti ilmselt kuni kolm suusahüppaja olümpiapääset ja ühe naise ning mehe mäesuusatamisvõistlustele. Nii hüppajad kui mäesuusatajad on arvatavalt statistid, mida ei saa aga öelda Eesti kahevõistlejate kohta, kelle liider 21aastane Kristjan Ilves on Euroopa suviste karikavõistluste võitjana Eesti suurim lootus Pyeong Changi mängudel. Parimal juhul võib Ilves tulla esikümnessegi.

 

Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajal pole meil taliolümpial väljas ühtki iluuisutajat, küll aga on lootust poole sajandi järel (viimati 1968 Grenobles Ants Antson) taas mängudele pääseda kiiruisutajatel. Märten Liivil ja Saskia Alusalul tuleb lähikuudel vaid veidi oma rekordeid kärpida.

 

Üks eesti mees teeb aga ilmselt Koreas ajalugu. See on paraolümpia suusarajal startiv Kardo Ploomipuu. Mitmel olümpial ujunud ja Pekingis ka pronksi saanud Ploomipuust võib saada esimene nii suve- kui taliolümpial võistelnud eestlane (maailmas on sellega siiski toime tulnud 136 sportlast).

 

Endiselt 1988. aasta Souli olümpia kullamehe Tiit Soku käe all harjutav Eesti korvpallimeeskond valmistub Euroopa meistrivõistluste valikmängudeks, ent suures osas on tegemist staažikate meestega ja seepärast vaadatakse järgmise põlvkonna poole.

 

Huviga jälgitakse, kuidas arenevad USA ülikoolides õppivad ja ülikooliliigas NCAA pallivad tulevikumehed. Neid on tänavu kolm: mullu South Carolina särgis NCAA nelja parema sekka jõudnud Maik-Kalev Kotsar, Wichita State Universityga 32 sekka pääsenud Rauno Nurger ja tänavusest aastast San Franciscos õppiv Taavi Jurkatamm.

 

Nii Kotsar kui Nurger on rollilt keskmängijad, kel täita oma meeskondades ühe liidri roll. Mõlemad on hooaegade vahel tõsist individuaalset trenni teinud ja Nurger oli Wichita kontrollmängudes meeskonna suuremaid skoorijaid. Jurkatamm on kolmandat põlve sportlane (isa Eesti koondise korvpallur, vanaisa Eesti parim tõkkejooksja), tema on rollilt heade kaitseoskustega ääremängija, kes alles peab end ülikoolimeeskonnas läbi lööma ja tõestama. Igal juhul on need kolm Eesti korvpalli homne päev.

 

Jätkuvalt pakuvad Eestis kõneainet tennisistid. Esireket Anett Kontaveit peab küll väikest puhkepausi, aga Kaia Kanepi ja Jürgen Zopp võistlevad edukalt ning Kanepi on oma lähipäevil poelettidele ilmuva elulooraamatuga ehk isegi Eesti põnev persoon number üks.

 

Zopp võitis Bratislava turniiril maailma kunagist esikümnemeest küproslast Marcos Baghdatist ja jõudis poolfinaali, Kanepi marssis Prantsusmaal Limoge’is kindlate võitudega kuni veerandfinaalini, ja lendas siis koju raamatut esitlema ning autogramme jagama. Tema raamat „Reketiga tüdruk“ on saanud juba ilmumise eel laialdast vastukaja, sest Kanepi on selles erakordselt avameelne, et mitte öelda paljastav. Juttu on nii vigastustest, üles-alla käinud karjääri jõnksude põhjustest, üksindusest ja toitumishäirest buliimiast kui koguni Kaia ülestunnistusest, et on maganud mitme oma treeneriga.

 

Huvitavad on meediasse jõudnud reaktsioonid neile paljastustele. Kostab küll sedagi, et nii intiimseid seiku elust ei pruugiks siiski kõigiga jagada, aga valdav osa arvajaid kiidab Kanepi avameelsuse igati heaks. See aitavat Kaiat ennast minevikust vabaks, see olevat eeskuju ja hingeabi paljudele teistelegi, ning kaugeltki mitte üksnes sportlastele. Igal juhul oodatakse sellele raamatule suurt müügiedu ja soovitakse Kaiale edasises elus kõike head.

 

Eesti spordisõbra keelel ja meelel on ka hooaega lõpetav jalgpallikoondis. Hea põhjanaabri Soome vastu jäädi maavõistlusmängus selgelt kõigis vutielementides hätta, kaotades kesise esituse järel 0:3. Järgmises sõprusmängus alistati küll sama skooriga nii territooriumilt kui rahvalt pisim Euroopa Liidu liige Malta, aga erilist sära polnud eestlaste selleski mängus. Nüüd sõideti Okeaaniasse, kus kohtutakse esmalt Fidži, seejärel Vanuatu ja Uus-Kaledooniaga. Loodetavasti löövad eksoodid Eesti vutimeeste vere taas keema ja silma särama.

 

Enn Hallik