Magnus Kirt

 

Mullu Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi võitnud Eesti võrkpalli rahvusmeeskond esineb hästi Euroopa Kuldliigas. Alagrupp, kus kohtuti kaks korda nii Belgia, Rootsi kui Sloveeniaga, võideti, ja nüüd jätkatakse Final Fouri mängudega Portugalis koos korraldajamaa, Tšehhi ja Türgiga.

 

Kaks paremat pääseb maailmajagude kvalifikatsiooniturniirile, sealt kuue meeskonna turniiri võitja omakorda uude Maailmaliigasse. Kus juba osavõtumaks üks miljon USA dollarit on Eesti võrkpalli jaoks enneolematu, sportlikust tasemest rääkimata. Aga igal juhul on võrkpallimeestel põnevalt kõrge trepiaste ees. 

 

Kui võrkpallist veel rääkida, siis sai Eesti naiskond Euroopa Hõbeliigas samuti esineliku turniirile. Ja Eesti meeste B-koondis, mis peatreener Georghe Cretu initsiatiivil loodi, proovis Tallinnas jõudu Iraani, Venemaa ja Itaalia järelkasvuga. Iraani võideti, võrkpalli suurriikidele Itaaliale ja Venemaale kaotati.

 

Eesti spordi viimaste nädalate üks suuremaid nimesid on odaviskes kaks superüllatust pakkunud Magnus Kirt. Meil on olnud Euroopa pronks Gustav Sule, Moskva olümpia neljas Heino Puuste, NSVL meister Mart Paama, maailmameister Andrus Värnik, aga kõik see oli ammu. Nüüd rõõmustas Magnus Kirt esmalt Gustav Sule memoriaalil visatud Eesti rekordiga 88.45 ja viskas mõni päev hiljem Soomes Turus veel rohkem, 88.73. Ning mis väga oluline, pistis Turus „kotti“ ka kolm sakslasest maailmavalitsejat, kes kõik saatnud oda 90 meetri joone taha! Kas Eesti mees on nüüd kerkinud Euroopa meistrivõistluste medalinõudlejate sekka? Elame, näeme.

 

Kergejõustikuga jätkates rõõmustasid kümnevõistlejad Karl Robert Saluri ja Johannes Erm, kes teenisid vastavalt 8137 ja 8046 punktiga USA üliõpilasmeistrivõistlustel hõbe- ja pronksmedali ning täitsid EMi osalusnormi. Seis on väga huvitav, sest Eestil on ligi 8600 punkti kogunud Maicel Uibo, veel kaks-kolm normitäitjat ja mulluse MMi neljas mees Janek Õiglane pole tänavu kümnevõistlust veel teinudki. Ajad sarnanevad eelmise sajandi 70ndatega, mil Eestil olid Tokio olümpiahõbe Rein Aun, Toomas Berendsen, Toomas Suurväli, Jaan Lember, Boris Tolmatšov ja teised.

 

Niisiis on juhtohjad praegu odamehe ja mitmevõistlejate käes, senised heerosed kettaheitjad ja tõkkejooksja Rasmus Mägi püsivad veel varjus. Gerd Kanter pommitab 60 meetri joont, Mägi oli küll kutsutud Teemantliiga Oslo, Rooma ja Stockholmi etappidele, aga piirdus seal parimal juhul viienda koha ja ajaga, mis pole ta parimate päevade tasemel. Ent EM Berliinis on alles augustis, aega atra seada kogenutel veel jääb.

 

Tundub, et Eesti spordil läheb praegu üldjoontes päris hästi. Võrkpall kõrges konkurentsis, odamees maailma ladvikus, ja müts tuleb maha võtta ka tennisistide ees. Lõppesid ju Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused ehk tänavune teine Grand Slam turniir Eesti jaoks erakordselt heade saavutustega. Kõigepealt on fakt juba see, et kolm eestlast põhiturniirile pääses. Kaia Kanepi küll kaotas avaringis WTA 14. reketile Darja Kassatkinale, aga Anett Kontaveit ja Jürgen Zopp rühkisid ehk kõrgemalegi, kui pöidlahoidjad julgesid loota.

 

Kontaveit võitis kolmandas ringis koguni maailma kaheksanda mängija Petra Kvitova ja jäi seejärel alla hiljem finaali jõudnud ameeriklanna Sloane Stephensile. Seda mängu võis mõjutada seik, et vahetult enne kohtumist lahkus Aneti juurest treener Glenn Schaap. Või vallandas Kontaveit juhendaja, keda ta seni tänanud ja kiitnud oli? 

 

Kvalifikatsiooni viimases ringis kaotanud, aga lucky loser’ina põhitabelisse saanud Jürgen Zopp (ATP 136. sel hetkel) alistas avaringis ATP 14. mehe Jack Socki, võitis siis settidega 0:2 taga olnuna belglase Ruben Bemelmansi ja väsis alles kolmandas ringis (kuhu Grand Slam turniiridel jõudis viimane Eesti mees Andres Võsand 30 aastat tagasi samuti Pariisis!).

 

Zopp on nüüd maailma edetabelis 107., Kontaveit 24., Kanepi 43. Pole paha seis väikese ja klimaatiliselt tennise jaoks ebasobiva Eesti kohta.

 

Palju loodeti läinud nädalal autoralli WRC-klassi piloodilt Ott Tänakult ja tema kaardilugejalt Martin Järveojalt, kes läksid Sardiiniasse mullust MM-etapi võitu kordama. Ott on küll jätkuvalt maailma üks kiiremaid autojuhte ja Toyota pole sugugi paha auto, aga ikkagi vedas eestlastel Itaalia suure saare kruusateedel viltu. Ühelt hüppelt maanduti auto nina peale, lõhuti radiaator, 

ja kui ikka masinal „mahlad väljas“, jääb sõit seisma. Lõpuks teenis Tänak üheksanda koha ja punktikatsega küll mõned punktid tabelisse, aga üldliidrid Thierry Neuville ja Sebastien Ogier libisesid ilmselt juba püüdmatusse kaugusse. 

 

Ometi on kõik see, millest siin seni kirjutasin, maailma spordi mõttes tühi-tähi, sest Venemaal algas 32 meeskonna osavõtul jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniir. Natuke sai sellest osa Eestigi, sest finalist Maroko pidas Tallinnas viimase proovimängu, võites Eesti koondist 3:1. Sealjuures oli teise poolaja mängupilt rõõmustavam eestlastele. Kui tulevikku kiigata, pole kõik sugugi kadunud.

 

Enn Hallik