Katrina Lehis pisipojaga ning teised medalinaised Kristina Kuusk, Violetta Kolobova ja Julia  Beljajeva. Foto: sport.delfi.ee

 

Eesti epeevehklejad ei väsi kullasoonel kõndimast. Enamgi – musketärid leiavad ikka ja jälle võimalusi üllatamiseks, nagu selgus Serbias Novi Sadis peetud Euroopa meistrivõistlustel.

 

Üllatuste otsa tegi lahti Nikolai Novosjolov. Juba vanameistriks kutsutav 38-aastane Novosjolov on kahekordne individuaalne maailmameister, aga viimastel aegadel vigastustega kimpus ja rahvusvahelisel areenil ebakindel. Nüüd säras ta jälle, võites Euroopa hõbeda.

 

Päris pomm lõhkes aga naiste epeeturniiril. Finaali jõudsid Katrina Lehis ja Kristina Kuusk, tasavägise mõõklemise järel kuulutati meistriks nooruke Haapsalu talent Lehis. Kuusele kuulus hõbemedal, kahest pronksist üks riputati kaela nende koondisekaaslasele tartlanna Julia Beljajevale. Kogu olümpiaala suure tiitlivõistluse pjedestaal Eesti sportlaste päralt! Niisugust asja juhtus viimati, kui mu teadmised mind ei peta, 1922. aasta tõstmise maailmameistrivõistlustel Tallinnas Estonia teatris!

 

Üks medal toodi Novi Sadist Eestisse veel, epeenaiskond Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Kristina Kuusk olid võistkonnavõistluses kolmandad. Sellega sai 37-aastasest Embrichist olümpiaalal rahvusvahelistel tiitlivõistlustel (olümpia, MM, EM) võidetud medalite arvult Eesti läbi aegade edukaim sportlane. Embrichil on kulda ja karda täpselt tosin, Kettamees Gerd Kanteril ning sõudja Tõnu Endreksonil medaleid ühe võrra vähem.

 

Vehklejatega seostub aga ka Eesti spordi viimaste aegade üks imelikem skandaal. Nimelt on meil superhäid epeenaisi rohkem, kui suurtel võistlustel rajale lastakse, ja see teeb pahandust kui palju. Nii otsustati juba ammu enne EMi, et ürgandekas Lehis, kes oli aasta lapsepuhkuse tõttu tippkarussellist eemal, saab võimaluse vaid individuaalturniiril ja naiskonnavõistluses, kus tähtis musketäride põhimõte „üks kõigi, kõik ühe eest!“ on tema asemel ankruks taas ülikogenud Embrich. Ning kuu aja pärast Hiinas toimuvale MMile ei antud Eesti vehklemisliidu otsusega Lehist üleüldse üles, saadetakse vana kaardivägi. 

 

Aga nüüd juhtus, näete, niisugune lugu, et Lehis tuli Euroopa meistriks! Kuidas jätad kontinendi parima maailmameistrivõistlusi telerist vaatama? Aga keda sel juhul koondisest välja arvata? Probleeme kui palju, sõna võtavad vehklemistreenerid, mängu üritavad juhtida nii ajakirjanikud kui emotsionaalsed spordisõbrad. Vähe puudub, et plakatitega tänavale mindaks. Tõsi küll, jaanipäev ja jalgpalli MM võtsid käratsejate volüümi veidi maha, usutavasti leiavad vehklemisjuhid parima lahenduse ja Eesti medalisadu jätkub. 

 

Vaimustavaid etteasteid tegid viimastel nädalatel ka Eesti võrkpallurid. Rahvusmeeskond on rumeenlase Georghe Cretu käe all neljal viimasel aastal alati midagi rahvusvahelist võitnud ja nüüd üritati juba millestki, mis päris taevaserval, kinni krahmata. Väga vähe ja ilmselt vaid väsimusest tingitult jäi puudu, et järgmisel aastal saaduks võistelda maailma 16 tugevama võrkpalliriigi seas!

 

Tänavune hitt oli esinemine uues sarjas nimega Euroopa Kuldliiga. Alagrupis alistati Belgia, Rootsi ja Sloveenia ning jõuti Final Fouri. Sealgi jätkasid Eesti mehed vaimustava hooga, võites poolfinaalis 3:0 Portugali ja finaalis 3:0 Tšehhi ning naastes koju suure esikohakarikaga.

 

Võit Kuldliigas tagas Eestile koha kuue rahvuskoondise valikturniiril, mille võitjat ootas õigus mängida järgmisel hooajal planeedi kõrgeimas sarjas, uues 16 meeskonnaga Maailmaliigas. Valikturniiril Portugalis hakkas Eesti meeste vaim ja keha pika hooaja järel paraku väsima. Kõigepealt kaotati 0:3 Portugalile, keda viimastel aastatel ju ikka võidetud on, seejärel alistati 3:1 Kasahstan. Poolfinaalis jäädi selgelt 0:3 alla Tšehhile, aga pronksimängus alistati 3:0 Kuuba noor meeskond. Unistus Maailmaliigast seega purunes. Aga siinkohal tasub kuulata peatreener Cretut, kes ütles, et võitudega harjumine oleks pöidlahoidjail vale, ja Eesti ei peagi niisuguseid tugevaid võrkpalliriike nagu Tšehhi ja Portugal iga päev ning igast poosist võitma. Uskuda tuleb ka meeskonna kaptenit Kert Toobalit, kes kinnitas, et kõik mehed andsid endast kõik, aga olid juba energiast nii tühjad, et see püssirohi lõpus enam ei paukunud.

 

Võrkpallimehed saavad nüüd kuu aega puhkust, misjärel lülitutakse 2019. aasta EMi valiksarja.

Küll aga ei saa niipea puhkusele mõelda tennisistid Anett Kontaveit, Kaia Kanepi ja Jürgen Zopp, kel kohe-kohe algab Wimbledonis järjekordne Grand Slam turniir. Samuti tippkergejõustiklased, kel seisavad augustis ees Euroopa meistrivõistlused Berliinis. Eestlastest normitäitjaid ehk osalejapileti lunastanuid on praeguseks juba 15 (viimati odaviskaja Liina Laasma, seitsmevõistleja Mari Klaup ja kettaheitja Martin Kupper), aga aega veel on ja optimistide hinnangul saab Berliinis kaasa elada kuni 30 Eesti kergeatleedi esinemisele. Praeguse seisuga on medali- või vähemalt finaalivõimelised kümnevõistleja Maicel Uibo, 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi ja Soomes maailma valitsevad sakslaste tipud jälle „kotti pistnud“ odamees Magnus Kirt. Ootame, et normi täidavad ka teenekas kettaheitja Gerd Kanter ja kaugushüppaja Ksenija Balta, ehk üllatab mõni noortestki.

 

Enn Hallik