Ott Tänak Rally Estonia 2018 auhinnatseremoonial. Foto: delfi.ee

 

Autoralli maailmameistrivõistluste sarjas oli Sardiinia etapi järel kolmenädalane vaheaeg. Meeskonnad sisustasid selle masinate testimise ja seadistamisega kruusateedel, mis neid juba sel nädalalõpul Soomes ees ootavad, aga Toyota tiimi Yarisel sõitev Ott Tänak osales kodurahva rõõmuks Lõuna-Eesti rallil. Ja võitis selge ülekaaluga, kuigi rivaalideks olid samuti  kuninglikus WRC sarjas sõitvad Hayden Paddon ja Craig Breen, lisaks hulk alati näljaseid rookie’sid.

 

Tänak pole küll kunagi varem Soome MM-rallit võitnud, aga nüüd on ta masinal uus täiustatud jõuallikas ja mees ise kogenum, rääkimata eesti rallimeeste alatisest headusest kruusal. Kuna MM-sarja üldarvestuses on kirkamad medalid juba Oti ning ta kaardilugeja Martin Järveoja käeulatusest väljas (pronks on siiski võtta!), saavad nad sõita pingevabalt ning on ralliasjatundjate sõnul Soomes suursoosikud. 

 

Vehklemine, õigemini vehklejate omavahelised suhted seisus, kus Eestil on häid epeenaisi rohkem, kui marjamaale mahub, on viimased kuid spordirahva jututeema. Nüüd koondub tähelepanu Hiinasse, kus peetakse järjekordsed maailmameistrivõistlused. 

 

MM algas pealtnäha katastroofiga, sest individuaalvõistlustel jõudis esikaheksasse vaid üks Eesti naisvehkleja, Katrina Lehis. Tema, kelle pärast (aga mitte süül, lihtsalt ta oli nii andekas, 

et surus naiskonnast seekord välja kogenud Erika Kirpu, kes koos oma lähikondlastega mõistagi pahaseks sai), sai seitsmenda koha (kaotades vaid hiljem maailmameistriks tulnud

itaallanna Mara Navarriale), ülejäänud kolm mullust naiskondlikku maailmameistrit Irina Embrich, Julia Beljajeva ja Kristina Kuusk kaotasid juba põhiturniiri alguses (tõsi, tituleeritud vastastele). Euroopa meistrivõistluste kolmikvõitu meenutades MM seega Eestile rõõmustavalt ei alanud. Seda enam, et meestegi turniiril sai kahekordne maailmameister ja tänavune MM-hõbe Nikolai Novosjolov juba põhiturniiri avaringis vähetuntud vietnamlase poolt läbi torgatud.

 

Lootus, et MM-kulda kaitsev Eesti epeenaiskond võistkonnaturniiriks ärkab ja kastanid tulest toob, oli nende ridade kirjutamise ajal veel elus – Eesti naised olid jõudnud veerandfinaali, poolfinaali ehk medalimatšidele pääsemiseks tuli kolmapäeval alistada USA.

 

Meenutagem: Eesti naisvehklejad pole alates 2011. aastast jäänud ühelgi aastal tiitlivõistluste medalita. Tänavu on EMi individuaalse kolmikvõidu ja naiskonnapronksiga nii-öelda linnuke juba kirjas, aga mõistagi oleks väärikas ka MMilt autasuga koju naasta. 

 

Maailma üks tähtsam praegu kestev spordisündmus on jalgratturite Tour de France. Kus sõitis kaks eestlast, Astana särgis Tanel Kangert ja Direct di Energie meeskonnas Rein Taaramäe. Minevikuvormi tuleb tarvitada selle tõttu, et paraku ületas krooniliste seljavalude käes vaevelnud Taaramäe 12. etapil ajalimiidi ja tuuri žürii käskis tal sadulast maha tulla.

 

Aga seni on Vändra keskkooli kunagised klassikaaslased Touril väga tublid olnud. Taaramäe oli 10. etapil väga aktiivne, tehes lahtirebimiskatseid ja saades lõpuks etapil koguni kolmanda koha. Niisugust kohta pole eestlastel olnud aastaid ette näidata, ilmselt juba Jaan Kirsipuu aegadest. Tanel Kangertki on mõnel etapil olnud nn jooksikute pundis, aga tema on rattamaailmas väga hinnatud kui oma meeskonna liidri ehk üldarvestuses kõrget kohta jahtiva ratturi peamine abimees. Astana liider on praegu taanlane Jacob Fulsang ja Kangert on Touril korduvalt enda ambitsioonid Fulsangi abistamisele ohvriks toonud.

 

Mis Vändra poistest, kel mõlemal aastaid 31, edasi saab? Mõlemad on väitnud, et soov kõrgel tasemel võidu sõita püsib. Taaramäe ütles, et pole Direct di Energie särgis jätkamise vastu, Kangert, kelle leping Astanaga hakkab otsa saama, arvas, et vaatab veel uue klubi otsimise mõttega ringi, aga võib ka kasahhide Astanas edasi sõita kui meeskond palub.

 

Jalgpalli MM Venemaal sai hiljuti läbi, muu vutielu tärkas seejärel taas nagu ädal pärast niitu ja kosutavat vihma. Klubidel läksid käima eurosarjad ja kuna mõistagi tahavad ka väikesed riigid suurte poistega mängida, siis osalevad tavapäraselt eurosarjades ka Eesti tugevamad klubid.

 

Paraku tuleb nentida, et start oli Eesti jalgpalliklubidel viimaste aastate kehvim. Otse öeldes said peksa kõik neli, kes suurele murule pürgisid. Kui kodu- ja võõrsilmängud kokku lüüa, siis võitsid Eesti vutiklubid kaheksast mängust vaid ühe, väravate vahe kogu kamba peale oli masendav 5:18.

 

Euroopa meistrite liigas kaotas Eesti meister Tallinna Flora Iisraeli Be’er Sheva Hapoelile kahe m.ngu summas 2:7, Euroopa liigas Nõmme Kalju Islandi Stjamanile 1:3, Tallinna Levadia Iirimaa Dundalkile samuti 1:3 ja Narva Trans Bosnia ja Hertsegoviina Željeznicarile 1:5. Kõigil sai rahvusvaheline sari esimese hoobiga otsa. Kui võrrelda end lähinaabritega, siis nii Läti kui Soome neljast klubist üks pääses siiski järgmisse ringi, Leedul jätkab aga neljast alustanust koguni kolm!

 

Enn Hallik