Eesti spordi selle suve staarid on kahtlemata odaviskaja Magnus Kirt ja rallipiloot Ott Tänak. Kirt teenis kümmekond päeva tagasi Berliinis Euroopa meistrivõistluste pronksi, Tänak võitis läinud nädalavahetusel Saksamaal MM-etapi.

 

Ühised nimetajad meeste juures on, et mõlemad kuuluvad eestlastele märgilistel ehk läbi aastate hinge läinud aladel maailma tippu ning fakt, et nii Tõrva mees Magnus kui Saaremaalt pärit Ott naudivad võistlemist, võitlemist ja muidugi ka võitmist. Nii näiteks võistles Kirt laupäeval Inglismaal Teemantliigas (tuli kolmandaks), ärkas järgmisel hommikul kell 4.40, lendas Eestisse, võitis Pärnu kergejõustikugalal korraliku 84,5 meetriga ja ütles silmade särades, et elu on huvitav.

 

Aga mingem korraks tagasi eestlaste kergejõustikusuve tippvõistluse EM-i manu. Eesti lootis medalit kas vanalt karult Gerd Kanterilt, komeedina maailma odaviskeparemikku tõusnud Magnus Kirdilt, kümnevõistluses maailma hooaja tippmargi omanikult Maicel Uibolt või 400 meetri tõkkejooksus korra juba EM-medali saanud Rasmus Mägilt.

 

Et kõigil korraga õnnestuda ei saa, oli oodata. Loogilisem oli, et tippkonkurentsis üldse medalita jäädakse. Aga Magnus Kirt tõi kastanid tulest! Avavoorude järel koguni juhtis kolme kodustaadionil

visanud võimsa sakslase ees, lõpuks taandus küll maailmameister Thomas Röhleri ja Andreas Hofmanni järel kolmandaks, aga olümpiavõitja Johannes Vetteri edestamine ning tulemus 85.96 on igal juhul kõva sõna. Muide, Kirt on nüüd visanud sel suvel koguni 12 võistlusel järjest üle 83 meetri, sellist stabiilsust pole kogu maailmas kellelgi ette näidata. Kirdi hämmastava arenguhüppega hooaja taustaks tuleb veel öelda, et Eesti odaviskajatel on ikka ülimalt kuulsusrikas ajalugu. Alustades Gustav Sule EM-kullaga peaaegu 80 aastat tagasi, jätkates Heino Puuste EMmedali ja Andrus Värniku maailmameistri tiitliga. Päris kindlasti pole ka Kirt oma viimast sõna öelnud, näiteks ootab järgmisel aastal ees MM Dohas.

 

Seekordsetel Euroopa meistrivõistlustel oli eestlaste delegatsioonis õnnestujaid ja eneseületajaid teisigi. Aga kõigepealt ühest lahkumisetendusest. Kümmekond aastat tagasi konkurentsitult maailma valitsenud ja karjääri jooksul nii olümpiavõitjaks kui maailmameistriks kroonitud Gerd Kanter osales tiitlivõistlusel viimast korda ja lahkus viienda kohaga. Mis oli eestlaste paremuselt teine tulemus ja alistas ühe sentimeetriga Gerdi kauase rivaali sakslase Robert Hartingu! Siin nende ridade kirjutaja, kes näinud vahetult Gerdi tõusu Pärnu Altiuse klubist ja hiljem tema kõiki olümpiaheiteid, oli telerist võistlust jälgides viimase heite eel suisa närvis. Mis saab, kui ketas 50 meetri peale või võrku läheb? Aga Gerd viskas oma selle võistluse parima ja pani 11 suurt medalit toonud karjäärile intelligentse punkti.

 

Õnnestujaid oli eestlaste seas veel. 3000 meetri takistusjooksja Kaur Kivistik tuli üheksandaks ja uuendas üle 40 aasta kehtinud Eesti rekordit. Kaugushüppaja Ksenija Balta tuli otse pikalt ravipausilt, aga pressis end finaalvõistlusele ja üritas sealgi vapralt parimat. Väga tublid olid maratonijooksjad Tiidrek Nurme ja Roman Fosti. Paaril viimasel aastal tõsiselt maratonile pühendunud Nurme sai Eesti ajaloo teise aja 2:15.16-ga üheksanda koha ning väitis, et julgeb nüüd end maratoonariks nimetada. Fostigi jooksis tubli aja 2:17.57, mis andis 17. koha. Miskit paha ei saa öelda ka Rasmus Mägi kohta, kes küll pole jõudnud oma 2015. aasta EM-medali ja 2016. aasta olümpiafinaali väärilisse vormi, aga oli siiski nüüd Berliiniski 400 m tõkkejooksu finaalis, lõpetades viiendana.

 

Oli aga ka neid, kes ühel või teisel põhjusel lati alt läbi kukkusid. Väga kahju on mitmevõistlejaist, sest kümnevõistlejaid läks starti koguni kolm, lõpetanuid polnud ühtegi. Suurima medalisooviga Maicel Uibo näitas küll juba esimeste aladega, et vorm väga hiilgav pole, ometi olid Berliini kuumas staadionikatlas hädas rivaalidki ja Uibol hakkas teisel päeval koguni medalivariant tekkima. Kuniks ta teivashüppel nii tõsiselt jalga vigastas, et nii see võistlus kui võib-olla ka hooaeg otsa sai. Samas teivashüppes vigastas maandumisel kätt Karel Tilga, piinlikult sai kettaheites nulli Karl-Robert Saluri.

 

Kergejõustiku EM on siiski rohkem mullune lumi, viimasel ajal räägitakse Eesti spordiringkondades rohkem sellest, et Ott Tänakul on veel teoreetiline võimalus autoralli võimsaimas WRC klassis maailmameistriks tulla. Praegu juhib küll üldtabelit 172 punktiga Hyundai piloot Thierry Neuville, kellele järgneb 149 punktiga M-Sporti esindav viiekordne maailmameister Sebastien Ogier, aga viimati Saksamaa ralli võitnud Ott Tänak ja Martin Järveoja on oma Toyotaga neil 136 punktiga juba üsna tagatuledes kinni. Eestlaste viimased esinemised, Soome ja Saksamaa rallide ülekaalukad võidud on

pannud rivaalid, kes piltlikult öeldes sel ajal, kui Ott juba duši all oli, alles metsa all rooli kruttisid, kukalt sügama – kust see mees niisuguse kiiruse võtab? Ees on veel MM-rallid Türgis, Walesis, Hispaanias ja Austraalias.

 

Eestis käis suur jalgpall – Madridi Atletico võitis UEFA superkarika finaalis Lillekülas 4:2 Madridi Reali.

Eesti parim jalgpallur Ragnar Klavan kolis Inglismaalt Liverpoolist Itaalia Sitsiilia Cagliari meeskonda. Ja Eesti võrkpallimeeskond võitis Euroopa meistrivõistluste valiksarjas 3:1 naabreid lätlasi. Mäng peeti Riias, tribüünil oli Eesti sinimustvalgesse riietatud fänne tuhandeid ja selgelt rohkem kui lätlasi!

 

Enn Hallik