Martin Järveoja ja Ott Tänak Turgis. Foto: sport.delfi.ee

 

Autoralli maailmameistrivõistluste Türgi etapil tegid Toyotat rooliv Ott Tänak ja ta kaardilugeja Martin Järveoja ajalugu. Nimelt võitsid nad kolmanda MM-ralli järjest ja kuna see oli Tänakule kuues kord MM-sarjas juubeldada, möödus ta etapivõitude arvestuses seni parimast eestlasest Marko Märtinist.

 

Hooaega tehniliste probleemide tõttu vaevaliselt alustanud Tänak suutis Türgi kivistel kruusateedel külma närvi pidada, samal ajal lõhkusid pearivaalid, seni pika puuga MM-sarja juhtinud Thierry Neuville ja Sebastien Ogier oma autod ja katkestasid. Nii tõusis Tänak ralli teisel päeval liidriks ja võttis maksimumpunktid. Ning sai Türgi autospordiliidult preemiaks nädalase reisi koos 11 kaaslasega ligi poolesajameetrisel luksusjahil.

 

MM-sarja kokkuvõttes juhib endiselt Neuville (Hyundai), kel 177 punkti, aga Tänak tõusis 164 punktiga teiseks, möödudes viiekordsest maailmameistrist Ogier’ist (M-Sport, 154 punkti). See tähendab, et Tänak on tõusnud reaalseks pretendendiks tänavusele MM-kullale! Sõita jääb veel

kolm rallit: oktoobri alguses Inglismaal Walesis, edasi Hispaanias ja Austraalias. 

 

Kui 30-aastane Tänak on parasjagu parimais sportlasaastais, siis 39-aastane Eesti kettaheitekuulsus Gerd Kanter pani Tallinnas Kadriorus oma rahvusvahelisele karjäärile punkti. Väärikalt ja ilusalt nagu sellele haritud paipoisi mainega töömehele kohane. Kunagisest kohmakast maapoisist on mehe enda vaimujõu ja heade treenerite abil saanud olümpiavõitja 

ja maailmameister, 11 suurte tiitlivõistluste medalimees, kel jäi puudu vaid Euroopa meistri kuld. Sai aga ka mees, kes võib võrdsel intelligentsitasemel jutelda ka peaministritega ja keda ootab ilmselt uus hiilgav karjäär kas ettevõtluses, spordi juhtimises või poliitikas.

 

Kanteri viimasele vaatusele Kadriorgu tulid kokku peaaegu kõik tema vana ja uuema aja rivaalid kogu maailmast ja tore on, et Gerd suutis ka ise heita ketta kaugemale 60 meetrist. Kui viimane heide tehtud ja rahvale kummardatud, oli pisar silmas nii Gerdil endal, ta isal kui suuremal osal publikust. Kanter läheb ajalukku kui enim tiitlivõistluste medaleid teeninud kettamees, on heitnud võistlustel 35 riigis 352 korda üle 60 meetri, 14 korda üle 70 meetri, ta on sisemaailmarekordi omanik ja maailma kõigi aegade kolmanda heite (73.38) mees. Maailma kümnest pikimast kettakaarest koguni neli on Kanteri nimel, nagu ka 10 parima ja 100 parima heite keskmised. Kanter on nii mitmeski mõttes maailma kõigi aegade kõvim kettaheitja. 

 

Aga Kanteri teema lõpetuseks tuleb öelda, et keegi pole asendamatu, ka tähed Eesti kergejõustikutaevas. Tänavune komeet odaviskaja Magnus Kirt lõpetas oma EM-pronksiga kulmineerunud hooaja kodulinnas Tõrvas olümpiakelgutajast isa Peetri mälestusvõistlusel, saates oda 85.20 peale ehk peaaegu võpsikusse. Kirt viis tänavu Eesti rekordi 89.75, viskas kõigil võistlustel oda vähemalt 83 meetrit, võitis ükskõik kus maailmas toimunud võistlustest kaks kolmandikku ja oli üle ilma stabiilseim piigipilduja! Ootame põnevusega järgmist suve, mil Dohas tuleb MM! 

 

Kui autorallis ja kergejõustikus on taevas päikseline (rallis tuleb Tänaku järel noor talent Ken Torn, kergejõustikus on mailma tipus 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi jt), siis sõudmises ning korvpallis on seisud suisa nukrad.

 

Üle kümne aasta olümpiatelt, MM-idelt ja EMidelt pidevalt medaleid toonud (sageli kogu Eesti spordi päästnud, nagu Rio olümpial juhtus) sõudjad on tänavu totaalselt kõrbenud. Lipulaevaks olnud neljapaadimehed otsisid sobivat kooslust, vahetasid nii mehi kui paate, aga kõigepealt jäädi Euroopa meistrivõistlustel pikalt lausa viimaseks ning seejärel Bulgaariasse MM-ile neljapaati ei saadetudki. Läks kahepaat Tõnu Endrekson – Kaur Kuslap, kes sai 3-väärt 11. koha, Andrei Jämsä oli ühepaadil viimaste seas ehk 26. Sõudeliidus seisab nüüd jälle ees analüüs koos vaidlustega, miks tervest reast kogenud ja võimsatest meestest medalipaati komplekteerida ei suudeta. Üks põhjus võib olla ka selles, et kümmekond aastat hooaja eel põhja ladudes end rasketel treeningutel piinanud ja seejärel noateral tantsides seda realiseerida püüdnud mehed on lihtsalt nii vaimselt kui füüsiliselt väsinud. Kas puhkus aitab või on ka medalimasinatel Tõnu Endreksonil, Allar Rajal ja Kaspar Taimsool aeg viimane vaatus välja kuulutada ning rivaalid Pärnu jõele lahkumisvõistlusele kutsuda?

 

Eesti meeste korvpallikoondise kolm viimast mängu on olnud pöidlahoidjatele šokeerivad. Kõigepealt saadi koduses kontrollmängus hale kaotus Belgialt, seejärel MM-valiksarjas Tallinnas hirmus 43:86 saun Saksamaalt ja viimati samas sarjas Belgradis jälle suurelt 65:91 lüüa Serbialt. Aga teisest küljest võime küsida – mida me tahame, kui sakslased ja serblased tulevad meie vastu oma maad esindada tahtvate NBA meeste ja olümpiamedalistidega, Eestil aga loobub kõiksugu ettekäänetel (tervis, klubi ei luba, pole suvel harjutanud jne) isamaad esindamast enamik vanema põlvkonna mängijatest? Kui noorenduskuuri oligi oodata, aga Eesti verisulis pallimehed on veel lihtsalt teisest klassist? Jääb vaid loota, et need kalendriga mõõdetavad kaotused poistel isu päris ära ei võtnud, vaid hoopis hamba verele ajasid.