Mina alustasin oma viiulimängu siis, kui olin 4. klassis Hooper Avenue algkoolis. Olin kahe pilli vahel: Kas valida viiul või flööt? Lõpuks otsustasin viiuli kasuks, kuna see pill tekitas minus juba uudishimu 1. klassist peale.

Mängisin algkooli lõpuni ja siis järgmistel aastatel. Vahepeal tekkis väsimus ja kui olin 6. klassis, kaalusin pillimängu mahajätmist. Aga mu vanaisa Eestis ergutas mind jätkama. Vanaisa oli noores eas olnud muusikaõpetaja. Tal oli suur muusikaarmastus ja ta isegi mängis pilli rahvatantsuansamblis Leigaritele.  Vanaisa palus mul edasi mängida ja nii ma siis otsustasin teda kuulata. Jätkasin viiuli harjutamist koolist laenatud pillil.

Siis vanaisa kinkis mulle vana viiuli (mina kutsuks seda antiigiks). Ta lihtsalt võttis enda peale seda korraldada ja nii ma sain elu esimese päris oma viiuli. Ja kuigi algul mul viiuliõpetaja eriti ei meeldinud, 6. klassi keskpaigaks oli mul tekkinud nii hea side ja sõpruskond terve orkestriklassiga, et ma mängisin meelsasti edasi 8. klassini. Sel ajal tõi viiul mulle suurt rõõmu ja oli stressi maandaja.

Siis algas keskkool. Jälle mõtlesin, et panen viiuli maha, kuna oli kogu aeg kiire ja teisi huve tuli ka ette. Aga nii mitmed inimesed palusid, et mängiksin edasi, ja siis lubasin et “freshmanina” keskkoolis ühinen kooliansambliga ja vaatan, kuidas edasi läheb.

Ja siin ma siis olengi, teisipäeva õhtul kirjutan Vaba Eesti Sõna lastelehele, kuidas juhtus, et mängin viiulit. Praegu on taas veidi ebameeldivusi õpetajaga, aga samas ta ikka motiveerib meid pingutama ja head muusikat mängima.

Tänu sellele siis ma mängisin Lakewoodi Eesti Majas Jõuluvanale viiulit.

 

Annika Perry, 15 a.