Küsitles Heili Jalakas, vastas Lembitu (Sassu Barborak)

 

Lembitu.
Foto: alchetron.com

 

Mida Sa ise arvad, miks Sind valiti muinasaja kõigi eestlaste vanemaks?

Ma juba olin Lehola kihelkonna vanem, ja ma olin esimene, kes mõistis, et võita vaenlast, meie, maarahvas, peame ühinema ja võitlema koos.

 

Ja ma olin vapper, ning ma oskasin head sõjaplaani teha.

 

Te ju näete, kui hästi mu juhitud Ümera lahing läks!

 

 

Kas Sulle meeldis olla eestlaste vanem või sa tundsid mõnikord, et sa ei taha seda olla?

Ma olin tavaliselt pinge all ja mul oli on suur vastutus oma inimeste ees.

 

Ma tahtsin aidata mu rahvast, aga tundsin sageli, et see ei ole alati võimalik, sest mitmed kihelkonnad ei tahtnud meiega ühineda.

 

Kuigi ma olin jõukas ja mul oli palju võimu, oli see mu jaoks sageli liiga stressirohke.

 

 

Kuidas sa tundsid peale Ümera lahingu võitu? Kuidas sa tähistasid seda võitu?

Ümera lahingu ajal ma arvasin algul, et me kaotame lahingu, aga siis mulle tuli geniaalne mõte meelitada ristisõdijad kitsale rajale lõksu ja nad tappa.

 

Ma olin väga õnnelik et ma võitsin oma esimese lahingu, aga me teadsime, et sõda on ees, ning venelased ja sakslased ründavad meid.

 

Meil polnud aega pidutseda.

 

 

Kui sa olid Riias vangis, mida sa seal mõtlesid?

Kui mind toodi vanglakambrisse, siis ma lootsin, et mu rahvaga on hästi, ja ma hakkasin mõtlema, mida ristisõdurid minuga nüüd teevad.

 

Ma teadsin, et mind ristitakse ja ma ei tahtnud uskuda nende jumalasse.

 

 

Mida Sa ütlesid preestrile, kui Sind ristiti?

Ma uhkusega ütlesin: “Mu jumalad on mu sõbrad, kes pole mult kunagi nõudnud enesealandamist.

 

Ka surm ei sunni mind nüüd põlvitama teie jumala ees!”

 

 

Kas sa arvad, et see oli õiglane, et Sinu poeg läks Sinu eest pantvangi?

Muidugi ma oleks tahtnud, et me mõlemad oleks vabad olnud, aga ma arvan, et tema ohverdus oli vajalik, sest ma olin juht ning ilma minuta mu inimesed ei oleks teadnud, mida teha.

 

Ma olin väga õnnetu, et mu pojast said munk ja ma ta niimoodi kaotasin.

 

 

Mida sa oleksid teinud teisiti, kui sa oleks teadnud ette, et venelased jäävad hiljaks oma abiväega ennem Madisepäeva lahingut?

Ma arvan, et venelased meelega jäid hiljaks, aga ma ei ole kindel.

 

Nende hilinemine muutis mu plaani väga palju, ja ilmselt oli see põhjuseks miks me, maarahvas, kaotasime Madisepäeva lahingu.

 

 

Kui sa elaksid tänapäeval (800 aastat hiljem), mida sa teeksid, et saata kiiremini sõnumeid kõikidele eestlastele, et tulla Sulle appi lahingutesse võitlema?

Ma oleksin saatnud e-maili, või teinud mingi Zoom meeting’u (kas see on, kuidas sa nimetad seda?).

 

Igal juhul oleks olnud palju lihtsam suhelda tänapäeval teiste kihelkondade vanematega.

 

Tol ajal polnud telefone või e-maile, vaid me saatsime hobustega sõnumitoojad, kelle teekond võttis päevi aega.

 

 

Kui sul oleks tänapäeva tehnoloogia, kuidas sa arvad Madisepäeva lahing oleks siis lõppenud?

Ma arvan, et me oleksime võitnud Madisepäeva lahingu, sest maarahva pool võitles rohkem inimesi, kui meil oleks sama tehnoloogia kui ristisõduritel.

 

Me polnud väga rikkad sel ajal, ja seetõttu meil ei olnud samu relvi kui ristisõduritel.

 

 

Mida sa sõid enne lahinguid?

Mitte midagi erilist, aga me kinnitasime kõvasti keha.

 

Me sõime leiba, liha ja jõime taari.