Kui suurlinnas joonistasid Chicago Eesti Kooli lapsed karusid oma osariigi ameerika jalgpallimeeskonna nimekaime meeles pidades, siis Connecticutis elavad eesti noored Lia ja Aleks on juba päris karude perega eesnime sõpruses:

 

 

Betty. Tiina Peterseni fotod

 

Meie pere elab ühes vaikses külas Connecticut'is, kaugel selle osariigi suurematest linnadest.

 

Selle tõttu me näeme palju metsloomi, näiteks kitsi, rebaseid, bobcats, kulle, opossumeid ja eriti palju musti karusi!

 

Me avastasime kevadel, kui olime kodus Covid'i pärast, enne kui puulehed täitsid metsa, et üks mammakaru ja kaks poega olid teinud oma kodu meie maa piiri peale!

 

Sellest saadik on need karud külastanud meid maja juures nii tihti, et me panime neile nimed.

 

Betty Sue on see ema, kes on alati väga rahulik ja hoiab meist eemale.

 

Albert ja Mikey on tema pojad, kuigi me arvame, et Mikey on võibolla emane.

 

Ta on palju rohkem arg kui Albert, kes on päris julge ja kindlasti isane.

 

Nad olid alguses (aprillis) nii pisikesed ja nüüd on äärmiselt paksuks ja suureks kasvanud talve oodates.

 

Need karud on nagu osa meie perest, kuigi me hoiame neist eemale.

 

On näha, et neil on väga mugav meie maja ümbruses.

 

Kui teised naabrid on neid ehmatanud minema, nad jooksevad meie õue ja metsa kindluseks.

 

Maikuus me nägime, kuidas Betty Sue kaitses oma poegi.

 

Kui üks teine karu tuli talle liiga lähedale, ta ajas teise karu puu otsa ja seal kaklesid.

 

Kes oleks võinud arvata, et nii suur loom saab nii kiiresti ja kergesti ronida?

 

Kuna siin külas on nii palju karusid, on olnud hoiatusi, kuidas neid kohelda ja mida teha, kui satud liiga lähedale karule:

 

Hoia eemale, kui võimalik. Ära ehmata teda. Ära keera selga ega jookse minema, vaid kõnni tagurpidi temast eemale vaikselt ja aeglaselt.

 

Kui on vaja, tee ennast "suuremaks" jakiga või kätega ja karju.

 

 

Karudele ei meeldi lärm ja oleme ostnud ühe "air horn" pasuna igaks juhuks, kui nad tulevad meie rõdu peale või meie basseini.

 

 

Vahetevahel tulevad teised karud ka siit läbi, aga meie mets on selle karupere territoorium.

 

Üks isane tuleb vahel siit läbi, kes on kindlasti 400 naela ja väga suur, aga tema on ka rahulik ja mõistlik.

 

Väga huvitav on siin elada ja neid näha nii tihti ja me tunneme, et neid ei ole vaja karta, kui me hoidume nendest eemale ja nemad ka käituvad hästi!

 

Siiani nad ei ole suurt pahandust teinud.

 

Lia ja Aleks Maciejko Connecticutist