Kiviõli seikluspargis

 

Teel Ida-Virusse astusime perekonna ja sõpradega läbi Kiviõli Seikluspargist.

 

Seikluspark asub suusamäe jalamil, kuigi tundub esmamuljel, et seal pole ammu keegi suusatanud.

 

Maastik oli korratu ja üldse mitte sobilik suusatamiseks.

 

Ka suusaliftil ei olnud enam toole, vaid ainult ketid.

Kui me parki saabusime, läksime kõigepealt mäest alla tulevale tuubirajale.

 

Me vedasime tuubid mäest üles ja sõitsime plastikust pinnal alla.

 

Alguses oli sõit aeglane, aga siis hakkas järsku vett pritsima ja me kihutasime mäest alla palju kiiremini, aga ka palju külmemalt!

Järgmisena ma käisin vaatamas vana lennukit, kus ma sain lausa kabiini minna ja mängida igasuguste nuppude ja käikudega.

 

Tõeliselt lahe oli vaadata, kui vana see lennuk oli, ja ma avastasin, kui imepisike oli veel selle tualettruum.

 

Jah, reisilennukite WC-d on väga väiksed, aga see oli veelgi väiksem.

 

Tänapäevase lennuki WC-s on võimalik püsti seista, selles pisikeses vanas lennukis ei mahtunud isegi mu jalad sinna, vaid pidi istuma uks lahti ja jalad uksest väljas.

 

Ja seal polnud kätepesu jaoks isegi kraanikaussi.

Edasi läksin ma rulaparki, kuigi seal ei olnud rulasid, vaid rattad ja tõukerattad.

 

Rajad olid täis künkaid ja poolikuid torusid, mille peal sõita ja see oli väga lõbus.

 

Üle küngaste sõit tundus nii loomulik ja lihtne oli ka trikke teha.

Siis läksin ma kreisikartide järjekorda.

 

Kui sa ei tea, mis see on, siis see on nagu tavaline väike go-kart, mis on mõeldud driftimise jaoks.

 

Kiviõlis oli suur avatud plats, mille keskel ja ääres olid vanad autokummid, mille ümber sai driftida.

 

Kreisikarti kiirus ulatub kuni 12 mph ja sel on uskumatu hea driftimisvõime.

 

Sain sealt ka idee oma sünnipäevakingituseks.

 

Ma käisin lausa kolm korda sõitmas, enne kui edasi suundusin.

Oma noorema õega käisime koos tuletõrjeautode peal.

 

See polnud küll päris ehtne, aga väiksem versioon.

 

Tuletõrjeauto oli rööbaste peal, ja kui me nägime teisel pool platsi suitse majadest välja tulemas, pidime me hakkama vänta keerutama, et auto edasi liiguks.

 

See nõudis palju tööd, ja kui me jõudsime rööbaste lõpuni, hüppasime autost välja ja hakkasime tuld kustutama.

 

Üks meist töötas hoovaga, et vesi tuleks välja ja teine suunas vooliku suitsu suunas.

 

Kui suits kustus, hüppasime autosse ja väntasime kiiresti tagasi, sest meie kõrval oli võistlemas veel kaks meeskonda.  

Kõige lõpuks läksin ma ronimisparki.

 

Kogu park oli tehtud ainult puust, välja arvatud kruvid ja trossid.

 

Seal oli 4 kõrgust, kõige kergem muidugi kõige madalamal ja neljas kõige kõrgemal oli kõige raskem.

 

Lõpus oli suur trossilaskumine üle suure tiigi ja minu eesmärk oli selleni jõuda.

 

Kõige keerulisem oli redelist ronimine, sest iga sammu juures pidime end julgestustrossidest lahti tegema ja uuesti kinni panema.

 

Kui ma lõpuks jõudsin trossilaskumiseni, hakkasin ma kartma.

 

See oli umbes 50 jala kõrgusel ja ma kardan kõrgust.

 

Aga siiski ma hüppasin ja ma üldse ei kahetsenud.

 

See oli tõeliselt lõbus.

 

Sassu Barborak