Sophia, Maiki ja Maria ESTO-l         Fotod: Leelo Linask

 

ESTO oli täitsa äge! Meil on hea meel, et toetajad aitasid Connecticuti eesti laste laulukooril ja tantsurühmal osaleda LEP-ESTO’l. ESTO päevad on tähtsad sellepärast, et saab õppida oma kultuuri kohta ja seda, mis suurem osa meie vanematest tegid peaaegu iga päev.

 

ESTO jaoks ette valmistada oli tore, aga ka raske. Ühel korral tantsisime vihmas ja kaks nädalat hiljem oli täitsa kuumas ilmas harjutamine. Siis me jahutasime ennast Connecticuti Eesti Maa “Hop River”is.

 

Tantsimine oli mulle täitsa lõbus, fantastiline ja lahe ja ma olen uhke. Laulmine oli lahe ja tore ka ja jälle ma olen uhke. Isegi harjutused olid lõbusad, lahedad, fantastilised ja kõige rohkem, julgustavad. Ma olen kõige uhkem meie esinemisest Tantsupeol. See oli nii lõbus!!

 

ESTO hotel “Grand Hyatt”is keegi tuli meie juurde ja rääkis meiega tundide viisi lihtsalt,  sest meil oli Eesti lipp. Californias oli meil tore ja hea olla.

 

Minu lemmikosa oli, kui osa meie rahvatantsurühmast “Jaanik” sai tantsida koos täiskasvanutega. Minu lemmiktantsud olid “Merepidu” ja "Oige ja vasemba”.

 

Ma loodan, et saame Eestisse minna järgmisel suvel, siis kui on Laulu- ja Tantsupidu. Eestlane olla on uhke.

 

Aitäh kõik meie toetajatele kes aitasid meil ESTOle sõita!

 

Maiki Müürsepp, 10-a.

 

ESTO oli tore!

 

Me saime tantsida, laulda ja kohtuda teiste eestlastega! ESTO on tähtis sellepärast, et meie aitame hoida eesti kultuuri elus. Ma õppisin ESTO jaoks uued tantsud ja laulud selgeks.

 

Ettevalmistamine ESTO-ks oli pikk, me harjutasime samu laule ja tantse mitu korda järjest ja siis jälle.

 

Ma tavaliselt räägin eesti keeles nagu see oleks salakeel, aga ESTO-l kõik said aru.

 

Mul oli väga uhke tunne ESTO-l olla. Seal oli nii lõbus tantsida rahvatantsu tantsupeol.

 

Minu lemmiktants oli “Merepidu” sellepärast, et me saime koos täiskasvanutega tantsida ja selles tantsus me saame tantsida teiste partneritega.

 

Maria Siismets, 10.a.

 

 

Fotol Hendrik, Erik ja Angelika ESTO-l

 

ESTO on tähtis mulle, sest see annab inimestele võimaluse õppida eesti kultuuri. Mina olen Connecticuti Eesti Kooli rahvatantsu rühmas ja meie kooli laulukooris.

 

Meie esinesime ESTO tantsupeol ja laulupeol. Kõige hirmutavam osa oli nii paljude inimeste ees esineda.

 

Kui hakkasime ESTO jaoks valmistuma arvasime, et on palju teisi laste gruppe ka seal ja esineme kõik koos. See halb osa oli, et peale meie rühma ja koori olid ainult mõned üksikud lapsed, kes tulid esinema. Sellepärast, et ei olnud küllalt lapsi, me peaaegu ei olekski saanud esineda. Aga ikka saime.

 

See kõige naljakam asi ESTO’l oli, et hotelli liftis oli alati keegi teine eestlane ka.

 

Aitäh toetuse eest!

 

Hendrik Kingo, 11-a.

 

 

San Franciscos oli palav, vahepeal oli vaja ennast veega jahutada.            Foto: Peeter Müürsepp

 

Selle suve ESTO päevadel oli isegi lõbusam kui arvasin, et oleks!

 

Mul oli tore minna San Franciscosse koos oma sõpradega ja kohata uusi eesti sõpru.

 

ESTO aitas mul õppida rohkem eesti kultuurist.

 

Kõige hirmutavam osa oli kui tantsisime festivali pargis ja seal oli hästi palju inimesi, kes meid vaatasid.

 

Aga siis mul oli uhke tunne sest, et kõige vaatajad plaksutasid meile.

 

Üks teine vahva asi ESTO’l oli, et igakord kui sõitsin liftis oli vähemalt üks teine eestlane seal ka!

 

Mulle meeldis laulda nii paljude teiste inimestega laulupeol. Mu lemmiklaul oli “Karjapoiss” sellepärast, et see on nii kiire ja energiline.

 

Oli hästi võimas, kui täiskasvanute koorid, kes seisid laval meie taga laulsid meiega koos “Hei!” osa.

 

Erik Saarela, 10-a., Connecticuti Eesti Kooli õpilane

 

 

Käisin suvel minu esimesel ESTO’l.

 

Me lendasime kogu perega San Franciscosse.

 

Tantsuharjutusel oli väga kuum ja raske – meile pritsiti vett suhu. Aga esinemine oli kerge.

 

Hotell oli täis eestlasi. Rahvapeol oli hirmus kuum, nagu kõrbes. Saime aga ujuda ja see aitas.

 

Mulle meeldis kõige rohkem “salakõrts” – mis ei olnud sala. Inimesed seal olid rõõmsad ja laulsid.

 

Kelker Wenzel, 14-a.

 

Kui ma suvel käisin ESTO’l, mul oli tore seal.

 

Meil oli eriti tore tantsida eesti rahvatantsu sellepärast, et lisaks oma partneritele me saime tantsida koos uute inimestega ka.

 

Oli kooris hea laulda ja kohata teisi eestlasi, nt. tüdrukud San Franciscost, kes laulsid meiega koos laulupeol.

 

Siiski, harjutused olid kuumad ja väsitavad, aga see tulemus oli seda väärt!

 

Connecticuti tantsijad said veel paremateks sõpradeks üksteisega ja me tegime ESTO’l koos midagi suurt ja oleme uhked.

 

Need elamused jäävad kindlasti meile meelde kauaks ajaks.

 

Johanna Saarela, 13-a. (vasakul fotol)

 

 

Talvel on hea unistada suvest

 

Sellel suvel ma käisin paljudes kohtades.

 

Esimesena, ma läksin juunis San Francisco’sse, et osaleda ESTO päevadel. Meie Connecticuti Eesti Kooli tantsurühm ja laulukoor esinesid seal.

 

Pidime enne minekut ja seal ka palju harjutama, aga meil oli tõesti tore. See oli vahva ja omapärane kogemus.

 

Peale ESTOt ma läksin Eestisse keelelaagrisse. Seal ma õppisin sõnade käänamist ja pööramist. Ma õppisin ka palju uusi sõnu nagu džäss ja deklaratsioon. Me kõik läksime seiklusparki Otepääl. See oli nii lõbus. Käisime ka Eesti Maantee Muuseumis, kus oli näha vanaaja masinaid. Oli päris huvitav. Ma leidsin mõned uued sõbrad ja palju suveniire.

 

Kui ma sain Eestist tagasi, siis juba kaks nädalat hiljem olin teel Järvemetsa laagrisse Lakewood’is. Ma olen skaut ja olen käinud seal suvelaagris kuus aastat. Meie üksusel on seal nädalalõpu laagreid ka. Järvemetsa on minu lemmik koht väljaspool Connecticuti.

 

See suvi oli minu jaoks üks parimatest.

 

Karl Siismets, 14-a.