Käesolevast Väike Eesti Sõnast leiate katkendeid äsja trükist tulnud raamatust: 80 aastat eesti keeles ja meeles

 

New Yorgi Eesti Kooli lapsed ja õpetajad 2014.a. septembris          Foto: Siiri Lind

 

See on New Yorgi Eesti Kool, mis on aja ja olukorra kiuste pakkunud killukest kodumaad võõrsil olijatele juba 80 aastat.            
Merike Barborak, kooli juhataja alates 2010.a.

 

New Yorgi eestlased panid 20. sajandi esimesel poolel aluse millelegi imelisele.

 

Kaugel kodumaast loodi oma väike Eesti.

 

Tõuke selleks andis inimeste vajadus oma rahvuskaaslastega emakeeles suhelda.

   
Sten Schwede, Eesti Vabariigi Peakonsul New Yorgis aastatel 2011-2014

 

Sünnipäevapidu

 

“Emme, what’s featherhead? “ Seda küsimust kuulsin eelmisel sügisel oma 12-aastaselt pojalt, kes Eestisse kolinuna oli alustanud kooliteed kuuendas klassis.

Kärt Ulman, Vaba Eesti Sõna toimetaja ja õpetaja. Vastuse küsimusele leiate raamatust.

 

Aastal 1977 hellakesed ja hundud kooli rahvatantsutunnis. Peeter Müürsepp ja Mark McGovern tantsuhoos kõige ees.

 

Eesti kool tegi minust eestlase. Tihti ütlen naljatades, et mu vanemad ja vanavanemad panid mu joogivette midagi, mis on minust teinud tugeva eestlase. Pole tähtis, kuhu ma lähen, sest ma tunnen alati, et olen eestlane ja selleks ma tahan jääda. Kas oli see salapärane joogivesi kodus või sain ma tugevat ajupesu New Yorgi Eesti Koolis? On meeles eesti keele õpetajad pr Lydia Vahter ja pr Tiiu Vanderer, kes südamega õpetasid meile eesti keele saladusi. On meeles tõsise ilmega koolijuhataja hr Eduard Kärner, kel oli soe süda. On meeles pr Tuula, Eesti Maja einelauapidaja, ja ta hea toit. Alati jooksin söögi ajal trepist alla, et olla toidusabas esimene.
Nüüd saan aru, kui õnnelik ma olen, et kasvasin üles New Yorgis, kus oli Eesti Maja ja Eesti kool.
Eva Ensmann, õpilane

 

Hetk 1982. aasta tunnist. Vasakult õpetaja Lydia Vahter, Paul Mäekask, Eva Ensmann ja Tiiu Parming

 

Eesti oli okupeeritud ja siinseid väliseestlasi kasvatati ülimalt rahvuslikus vaimus. Enamik eesti kooli õpilaste vanemaid ja vanavanemaid olid Ameerikasse asunud Saksmaa põgenikelaagritest, kus laste vanemad olid saanud hea eestikeelse hariduse ja kõva annuse eestlust.
Aire Salmre, õpetaja

 

 

Ütleksin edasi praegustele eesti kooli õpilastele, et eesti keelt tuleb hoida. Kui kaob keel, siis kaob ka rahvas.
Juta Kurman, õpetaja

 

Kui silmad pimedusega harjusid, vaatasin pisut ringi. Saali kaugemas vasakpoolses nurgas seisis lai laeni ulatuv jõulupuu. Paremal pool oli tiibklaver. Saali täitsid veel kokkukäivate toolide read. Keskele oli jäetud kitsas jalakäijatetee. Äkitselt lõid jõulupuu värvilised elektrituled põlema! Kui ilus!

Hillevi Obet, õpilane

 

 

Tehti proovi etenduseks. Suured lapsed seisid laua ümber ja väiksed istusid lavalaua peal. Härra õpetaja seisis kaetud laua kõrval, andis juhiseid. Väike krants “K” oli laua all. Ta peened käed hiilisid laua alt nähtavale, seisatasid. Siis aegamööda, ämblikusammudega, lähenesid õpetaja kingadele. Pealtvaatajatel jäi hing kinni. Aeglaselt ja ettevaatlikult tõmbasid kavalad näpud õpetajal ühe kinganööri lahti...
Ivi Tamm, õpetaja

 

Juhataja Toomas Sõrra koos lõpuklassiga kuulsat jõuluräpp’i esitamas.

 

Ma tunnen, et eesti kool on andnud mulle palju tuge teadmises, et ma pole mitte üksi ega kadunud siin suurlinnas, vaid olen üks tublist lastegrupist, kes tahavad olla ja jääda eestlaseks. (Katkend Toomas Sõrra, hilisema koolijuhataja lõpukõnest 1961. aastal)

 

1954. aasta jõulupidu (teiste seas  Juta, Ristsoo, Ene Roots, Silvi Täht, Tiina Vajak, Irene Ernits ja Aili Paal.)

 

Näiteks etendasime ühel sügisel debatti Eestimaa presidendikandidaatide vahel. Urmas Kärner ja Toomas Sõrra kehastasid Ilvest ja Rüütlit ning õpilased hääletasid samal päeval kui Eesti elanikud. NB! – endine New Yorgi Eesti Kooli õpilane Ilves jäi peale.
Karin Kärner, õpetaja ja juhataja

 

Õpetaja Leida Juks kõnekoori juhatamas 1959. aastal.

 

Meil eestlastel on terav piireületav oma ajaloo tunnetus, ja me leiame üksteist üles suisa imelisel kombel. Meie eelkäijatel oli piisavalt taibukust osta Eesti Maja ning alles hoida Eesti Haridusseltsi kool.                                                               
Alvar Soosaar, õpetaja

 

Ma arvan, et põhjus, miks eesti kool New Yorgis on kestnud 80 aastat on see, et eestlased on väga uhked oma keele ja kultuuri üle.
Daniela Andrade, õpilane

 

2009. aasta sügisel oli minule selge, et kooli juhtkonda ja süsteemi tuleb tuua uusi noori kodumaa eestlasi, kes on oma pesad siia pununud. Aastate jooksul oli siia rännanud palju noorema põlvkonna rahvast, kuid paljudel kas polnud õiget infot või puudus see väike tõuge, et leida oma pisiperega tee eesti kooli. Tunnetasin, et peame ühendama kaks jõudu – siinsed eestlased ja uued kodueestlased.
Virve Lane, õpetaja ja juhataja

 

 

Juttude lugemiseks lasteraamatuid õieti polnudki.  Ostsime kõige odavamaid ingliskeelseid muinasjuturaamatuid. 

Kirjutasin siis masinkirjas väga lühidalt muinasjutud ka eesti keeles ja kleepisime need ingliskeelsetele lausetele peale.
Aime Andra, õpetaja

 

Sageli kostab nurinat inimeste poolt, kes ei ole kooliga seotud, et eesti kool pole enam sama, mis ta varem oli. Me peame mõistma, et ühiskond on muutunud ja selles muutunud maailmas, mida mõjutab virtuaalne keskkond, ei õpi laps enam samamoodi nagu seda tegid tema eakaaslased 40-50 aastat tagasi. Ja see, et koolipäevade ajal kostab trepilt rõõmsat ingliskeelset vadistamist, ei tähenda, et needsamad vadistajad tundides eesti keeles püüdlikult ei loeks. Mõnel tuleb see raskelt välja, aga kooli on oodatud kõik – need, kes igapäevaselt koduse keelena räägivad eesti keelt, aga ka need, kellele on tuttavad vaid paar sõna. Eestikeelne haridus ei saa olla privileeg, vaid õigus.
Merike Barborak, kooli juhataja alates 2010.a.