Meie näidend sellest kuidas väiksest kuusest kasvas uhke metsa jõulupuu.  Foto: Aavo Merend

 

Igal aastal on Connecticuti Eesti Kooli "Jõulupuu" pidu. Sinna tulevad meie Eesti Kooli õpilased ja nende pered ja ka teised eestlased, kes siin elavad.

Peol on alati palju tegevust, nagu lastekooride kontserdid ja suur toidulaud, kus on isegi olemas päris jõuluvorste ja hapukapsaid. (Mulle väga maitseb verivorst, aga kõik inimesed ei tahaks teada, mis sinna sisse läheb tegemisel.) Toidulaual oli isegi peekonit ja teised peo toidud ka nagu lihapallid ja muidugi väiksed võileivad ka. Lastele oli palju magustoite nagu küpsised, “brownies” ja pulgakommid.  

Lapsed esinevad salmide ja näidenditega. Sel aastal meie näidend oli ühest väiksest kuusest, kes tahaks olla päris Jõulupuu. Ta elas metsaserval Siismetsa Puukooli kõrval ja kui ta igal aastal kasvas ja jälle keegi ei valinud teda oma Jõulupuuks, tal oli väga kurb. AGA ta ei teadnud, et hoopis peremees ja teised kaitsesid teda ja ei lubanud, et keegi lõikaks teda kuna ta oli neile nii armas ja ilus. Tal oli väga kurb.

 

Jõuluõhtul ta nuttis, sest oli üksildane ja ei arvanud, et ta on kellelegi sobiv. Siis kõik tema metsasõbrad tulid, kui ta magas ja üllatasid teda. Nad kaunistasid ta marjade, sulgede ja käbidega. Tema sõbrad olid ka tema metsapere nagu siilipere, hiirepere, armas hirvekene, jänes, vares, ilusad linnukesed ja kaks naljakat oravat, ja isegi teised metsapuud. Kui ta ärkas üles jõuluhommikul ta arvas, et nägi ilusat und. Ta oligi päris Jõulupuu ja kõik laulsid tema ümber!

Foto: Aavo Merend

 

Annike enne etendust kodus kostüümi proovimas. Foto: Ellen Müürsepp

 

Mina olin selles näidendis peategelane – see väike kuusk, kes kasvas hästi suureks ja imeilusaks. See oli tore, aga väga raske ka, sest ma pidin palju pähe õppima ja ma pidin kogu aeg ronima redelil kõrgemale ja kõrgemale, et inimesed näeksid, et puu kasvab, kuna on kaua seal metsas olnud ja on ilus ja suur. See oli põnev ja võibolla natukene hirmutav. Puu sai lõpuks aru, et ta kuulub sellesse metsa, kus on kõige ilusamad jõulud ja kõige armsam pere.

Mu kostüüm oli hästi suur ja see tegi ta üsna raskeks, aga ta oli väga uhke ka. Paljud lapsed, mu sõbrad eesti koolist olid selles näidendis,  paljud olid metsaloomad ja kõikide kostüümid olid väga armsad, eriti aga väike Allister (3-aastane). Ta oli siilipoeg!

Minu arust oli kõigile väga põnev loterii, sest seal said suured inimesed ja lapsed võita asju ka. Suurtele oli asju nagu koogid ja vein ja lapsed said võita mänguasju ja raamatuid ja šokolaadi.
Peale näidendit luges tädi Kristi lastele jõulujuttu ja siis oli “special visit” Jõuluvanalt, ja kõik lapsed olid valmis temale esinema, nagu luuletuse ja laulu või muusikaga.

Ma arvan, et see oli tore Jõulupidu. Connecticuti eesti lapsed soovivad teile “Häid pühi!”

Jutustas Annike, 8a. (üles kirjutas Leelo Linask)