Siin on üsna tihti olnud teemaks demokraatia, eriti selle positiivse mõju taustal. Pakub ju indiviididele palju võimalusi, aga ka kuritarvitamiseks. Eks ole utoopiline loota või koguni nõuda lääne demokraatia rakendamist kogu maailmas. Tuhandete aastate ajaloo taustal on demokraatia ainult teatud ajajärgu ideoloogia, millel on piir ja lõpp, mis ei pruugi olla ajaloo lõpp, kuigi tuumapommi ähvarduse kell ligineb 12-le. Lugesin hiljuti ühte iroonilist Eestis aktuaalset mõttemõlgutust demokraatia teemal:

Details

Published: March 05 2012

 

Just enne Tartu rahu aastapäeva tegid 39 Eesti ”ühiskonnategelast ja ettevõtjat” avalduse jäädvustada Boriss Jeltsini panust Eesti iseseisvuse taastamisel talle ausamba püstitamisega. Avalduse taga seisvat laiahaardelist seltskonda on raske viia ühisnimetaja alla. Eesotsas on punakindrali poeg ja ärimees Raivo Vare. Ärimehi on veelgi, aga ka vanu tipptegijaid nagu Vaino Väljas ja Arnold Rüütel, lisaks Marju Lauristin. Ajaloolasi esindab David Vseviov, talle sekundeerib Heiki Ahonen Okupatsioonimuuseumist. Kas dissident Lagle Parek esindab saatusekaaslasi või Matti Päts oma vanaisa? 

Details

Published: February 27 2012

 

20 aastat pärast taasvabanemist tuleb nentida, et sovetiaeg on jätnud eesti rahvale praktilise ja mentaalse koorma, mida pärandatakse oma järglastele. ”Nõukogude inimeste” muteeritud geenid mõjutavad arengut ”Euroopa inimeste” suunas. Seda on märganud ka mõned mõtlevad eestlased. Lugesin hiljuti ühte selleteemalist kommentaari: ”Kuidas me ka ei tahaks, aga selle sovetiaegse seljakotiga ei suuda me hüpata ei Põhjamaade ega Euroopa reele. Sisejulgeolekurisk on ja jääb – isegi kui me selle seljakoti heeliumiõhupalliks nimetame (millega hetkel aktiivselt tegeletakse) ja teeme näo, et kott on kerge, mõne arvates isegi väga väärtuslik. 

Details

Published: February 13 2012

 

Pikkadel pagulasaastatel olime tihti mõtetes oma tõelisel kodumaal Eestis, mis jäi mällu lahkumisaegse pildiga. Kuigi seda olid räsinud võõrvõimud ja sellest üle käinud sõjavanker, olid selle inimesed – kas sugulased või võõrad – meile lähedased. Harjusime ja kohanesime uues keskkonnas, mis üldiselt polnud väga erinev sellest, mis oli olnud meie ideaaliks. Nooremad said jätkata haridusteed ja rakendasid oma oskusi uute asukohamaade teenistuses. Vanematel oli raskem, nende seos Eestiga kauaaegsem ja tugevam. Nad lootsid viimase hingetõmbeni peatsele Eesti taasvabanemisele. See paistis aga olevat mägede taga. Seepärast oli ka olukorraga leppijaid, kes siiski ei hüljanud eestlust, vaid püüdsid kontaktide kaudu leevendada nii enda kui kodueestlaste olukorda, kuigi see tähendas vahel rakendamist võõrvõimu teenivate kaasmaalaste propagandavankri ette ja lahkhelisid pagulaste vahel.

Details

Published: February 06 2012

 

Lugesin 3.01. Postimehes, et Estonian Business School’i rektori kohusetäitjaks on saanud professor Arno Almann, kelle nimi tuli tuttav ette. Vaatasin EKP juhtkonna nimestikku 1986. aastal. Mõned üksikud on jätkanud karjääri Eesti Vabariigis, mis on enamasti katkenud. Siin mängib suurt osa vanus, mis pole olnud takistuseks parteibüroo liikmele Arnold Rüütlile. Veelgi vähem büroo liikmekandidaadile Arno Almannile, kes veelgi mängib aktiivset rolli.

Details

Published: January 30 2012

 

Taani päritolu norra kirjanik Aksel Sandemose (1899-1965) avaldas 1933 romaani ”En flyktning krysser sitt spor” (Põgenik ületab oma jäljed). Romaan kirjeldab peategelase Espen Arnakke koledat üleskasvamist väikelinnas Jante 20. sajandi algul. Kirjanik kasvas ise üles Põhja-Jüütimaal Morsi saarel paiknevas Nykøbingis, mida on tihti esile tõstetud tema kirjandusliku Jantena. Jante seadus (Taani ja Norra: Janteloven; rootsi keeles: Jantelagen, Soome: Janten laki)  näitab grupi käitumist, mis kritiseerib üksikute edu ja saavutusi vääritu ja sobimatuna. Kirjanik ise möönab, et ta on kasutanud seda väikelinna raamistikuna. Selles kasvab tema peategelane üles kümne käsuga eluhoiakust ja käitumisnormidest, mida väikeasula ühiskond sunnib peale oma liikmetele, nimelt:

Details

Published: January 23 2012

 

Varem on juba olnud juttu elamislubade vahendamise skandaalist. Elamislubade probleem on olnud aktuaalne kogu aeg, ka teiste valitsuste ajal, aga seekord on sellega seotud valitsuses osaleva IRL-i aktiivsed liikmed, endised respublikaanid. Kuna vene ärimeestele elamislubade hankimine pole kooskõlas partei ideaalidega, pealegi kaht-lustatakse selle taga Moskva niiditõmbajaid ja haneks vedajaid, mõjub see kahjustavalt partei mainele, nagu seda kinnitavad ka kommentaarid. Miks kasutasid need ärimehed just selle parteiga seotud poliitikuid, kas nende võimuga seotuse tõttu?

Details

Published: January 16 2012

 

Enne möödunud jõulupühi lõi suuri laineid silmapaistvate IRL’i respublikaanide taustaga poliitikute äritsemine elamislubadega osalt kahtlastele vene tegelastele. Tegelikult pole selles midagi uut, sest juba Res Publica hiigelajal on juhitud tähelepanu partei venepoolsele toetusele. Nii Eesti Päevaleht kui ka Postimees avaldasid 16. jaanuaril 2004 lugejakirja ”Kes upitavad Res Publicat?”. mille autoriks on Mart Helin (arvatavasti pseudonüüm?). See kiri väärib tsiteerimist: ”Kui ajakirjanikud peaminister Partsilt küsisid, et kas jutud idanaabri rahaabi kohta vastavad tõele, läks Parts vihast punaseks ja ähvardas selliste juttude levitajaid kaitsepolitseiga.

Details

Published: January 09 2012