Eesti taasvabanemise analüüsi katsetes on pälvinud suhteliselt vähe tähelepanu küsimus: kuidas said ideelistest kommunistidest üleöö rahvuslased? Seda võib seletada ajaloost tuntud väga inimliku motiiviga: soov säilitada võimu selle vahetusel, just nagu varem komparteis. Keegi ei taha aga seda möönda – veel vähem kuulda, kuigi see on loomulik käitumine, mida ei tohiks eriti pahaks panna, aga seejuures ka mitte uskuda mantlivahetuse siirust.

Eesti ajaloo suurkujude sihikindel mahategemise tendents on äratamas imestust. Peale Peeter Kaldre (VES 29.04.) võttis Maalehes sellel teemal sõna Ilmar Palli (”Eks nad olnud teadagi kes”, 09.04.). Ta toob näiteks Carl Robert Jakobsoni: kunagist vaimustust iseseisvusele alusepanija vastu on asendanud hapuvõitu viisakus. Suurmees tuletab end meelde vaid priskel rahatähel, ent kaob euro tõttu varsti sealtki. Sajakroonise Koidula olevat aga olnud kleptomaan ja sakste sabaraku tütar. Esimesel iseseisvusajal on ette näidata tõelised isamaareeturid rahvuskangelaste rüüs, Päts ja Laidoner. 

Details

Published: May 29 2010

Brüggemann möönab ka positiivseid nähteid ja tulemusi. Tegelikult on ju mitmeid tema erilisi aspekte mainitud ja käsitletud, aga tema arvates tuleks neile veelgi suuremat rõhku panna. Ta saab ”aru”, et eestlaste rahvustundele on ”müüt” Vabadussõjast vajalik, aga kritiseerib seda teravalt. Patsifistlikult kõlab tema üleskutse: ”on aeg pöörata pilk ka sellele, kui palju läks võit maksma ühiskonnale tervikuna ja mitte ainult inimkaotustena. See võit saavutati sõjas, mis tutvustas eriti nooremale põlvkonnale vägivalla avaldamise vorme. Selle sotsiaalse pärandi lugu ootab jätkuvalt uurimist”. Mis on selle mõte, kas mingi utoopiline vägivallatu sõda, võib-olla veekahuritega? Aga isegi nende kasutamist demonstrantide vastu peetakse vägivallaks! Nooremale Vabadussõja järgsele põlvkonnale, kelle hulka ise kuulun, sisendas see ”vägivaldne” võitlus peamiselt soovi kaitsta kättevõidetud vabadust.

Details

Published: May 29 2010

Karsten Brüggemann jätkab Eesti ajaloo ümberhindamist. Ta on võtnud käsitluse alla Vabadussõja (”Ajalooteadus ja Eesti Vabadussõda - uut uurimisperspektiivi otsides”, Ajalooline Ajakiri 2008, 3, lk 171-183). Uut otsides on sissejuhatuses vaja senine panus näiliselt viisakalt maha teha. Eduard Laamani kanoniseeritud teos”Eesti iseseisvuse sünd” andvat lugejale teleoloogilise narratiivi, mis põhineb ideel, et igal rahvusel on õigus elada omaenda riigis. Teise kanoonilise osana Eesti legitimeerivast diskursusest 1930. aastatel võib vaadelda 2-köitelist teost ”Eesti Vabadussõda”.

Details

Published: May 17 2010

Ligineb Teise maailmasõja lõpu Euroopas tähistamine, mis viib siinkirjutaja mõtetes tagasi maipäevadele tookordses ja praeguses asukohas Taanis. Relvade vaikimine ei tähendanud südamerahu, rõõmu asemel tugevnes ebakindlus tuleviku ees. Täna võiks ju öelda: lõpp hea, kõik hea, kui mitte tee selleni ei oleks palistatud nii paljude hävinud elude ja purunenud lootustega.
Hiljuti juhtusin TV-s nägema ühte ajalooteemalist briti filmi vahekorrast lääneliitlaste ja Stalini vahel, milles oli esiplaanil Poola küsimus. Selle kohaselt oli Stalini 1944. aasta Varssavi ülestõusjate abistamisest keeldumine otsustavaks Churchilli skeptiliseks hoiakuks.

Details

Published: May 10 2010

Selle pealkirjaga artiklis arutab Peeter Kaldre Eesti mineviku meenutamist (Maaleht 05.03.2010).
Ta leiab, et pärast vabariigi aastapäeva ja Tartu rahu sõlmimise juubeli tähistamist jääb mulje, et rahvas hoolib oma riigist ning tahab, et see riik ka edasi püsib.Terve mõistus ütleb, et ligi 20 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist võiks rahvas olla vabanenud kompleksidest ja hirmudest, mis meid rohkem kui pool sajandit rõhusid. Et pole enam vaja tunda seda häbi- ja süütunnet, mille põhjustasid iseseisvuse kaotamine, Nõukogude okupatsioon, sõda ja küüditamised. Et me ei tõrju enam oma mälestusi. Paraku tundub, et mineviku taagast on raskem vabaneda, kui arvata võiks.

Details

Published: May 03 2010

Eelmises kommentaaris tsiteerisin kahte Kesknädala arvamuslugu. Kõrvuti esinesid Leningradis 1933. aastal sündinud juudi päritolu praegune Eesti majandustegelane Hanon Barabaner ja 1918. aastal Tallinnas sündinud USA eestlane tehnikadoktor Endel Uiga.
Esimene paneb Eesti Kongressile süüks, et kodakondsust ei antud kõikidele vahepeal Eestisse suunatud venekeelsetele, et ei rakendatud 0-varianti, mis oli Rahvarinde juhtkonna sooviks. Mis oleks aga olnud selle tulemuseks, seda näeb juba nüüd, kui neil on õigus hääletada kohalikel valimistel. Kui veel sellega arvestada, et 0-variant poleks ajendanud Eestist lahkuma, oleks nende osatähtsus olnud veelgi suurem ja mõju, koos sõltuvusega Moskvast, palju tugevam.

Details

Published: April 26 2010

Järgmisel aastal möödub 20 aastat Eesti Vabariigi taastamisest. Eelmises kommentaaris oli juttu mõnest sellega seotud vaatepunktist.
Perestroika ja glasnostiga lasti džinn pudelist välja, polnud enam võimalik seda tagasi valada. Oli vajalik leida vahendeid mõjude vähendamiseks. Vahepeal kuritarvitatud mõiste ”vabadus”, mis tähendas vabadust suu kinnipidamiseks, kerkis taas rahva hulgas väga tugevalt esiplaanile. Ei spekuleeritud eriti selle tulevase sisu üle. Seepärast oli Rahvarindel, kes loodi perestroika toetuseks, võimalik paeluda rahvast selle võlusõnaga.

Details

Published: April 19 2010

Juba pikemat aegat kestavad vaidlused Eesti taasvabanemise üle. Täitub aeg-ajalt 20 aastat otsustavatest sündmustest. Siin ainult mõned faktid. Augustis 1987 asutati MRP-AEG, aprillis 1988 Rahvarinne, augustis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, novembris võttis ENSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni ENSV suveräänsusest, veebruaris 1989 kuulutas ENSV Ülemnõukogu presiidium 24. veeb-ruari iseseisvusepäevaks, MRP 50. aastapäeva tähistasid Balti riikide rahvarinded Balti ketiga, märtsis 1990 toimus Eesti Kongressi I istungjärk.

Details

Published: April 12 2010