Meediaklubi ”Impressum”, millest on varem juttu olnud (VES 03.09.2009), korraldab vahetevahel kohtumisi Venemaa ajaloolastega, kes õigustavad Venemaa käitumist ja suhtuvad üleolevalt endise provintsi, nüüdse pisiriigi Eesti taotlustesse kirjutada enda ajalugu. Nende kohtumistega kaasneb tavaliselt pikem intervjuu Keskerakonna nädalalehes Kesknädal. Viisakaid küsimusi esitab poliitikatoimetaja Ivari Vee. Näiteks hõivas ta varem positiivselt Venemaa ajaloolasi Aleksandr Djukovit ja Mihhail Deljagini (VES 27.08. & 03.09.2009). Ta jätkab ”rahvavalgustaja” panust, viimaseks tulemuseks on pikem intervjuu Jaroslav Targa nimelise Novgorodi Riikliku Ülikooli riigi ja õiguse ajaloo professori Boriss Kovaljoviga (Kesknädal 15.09.).

Details

Published: October 18 2010

Eesti ajaloos on erilist osa mänginud spontaane vastupanu punasele terrorile 1941. aasta suvel, mida tuntakse Suvesõja nime all. Juba enne Eesti vallutamist sakslaste poolt püüdsid eestlased metsavendadena tõkestada Stalini käsu kohaseid hävitusplaane ja päästa ka inimelusid. See viis kokkupõrgetele, mis nõudsid ohvreid. Oma hävitustööl mõrvasid hävituspataljonlased paljud tihti juhuslikult ettejäänud inimesed.

Lähtudes Juhan Liivi motost ”Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” alustas õigusteadlane Herbert Lindmäe selle suvesõja ajaloo materjalide kogumist ja analüüsimist. 1999. aastal üllitas ta esimese käsitluse Tartumaa kohta, suhteliselt lühikese sisuga, ainult ligi 400 lk. 2002. aastal ilmus järgmine Virumaast (583 lk.) ja edasi kahe aasta vahega: Viljandimaa (2004, 432 lk.), Pärnumaa (2006, 520 lk.), Valgamaa (2008, 464 lk.) ning viimasena käesoleval aastal Järvamaa (688 lk.).

Details

Published: October 18 2010

Vabadussõja teemal on varem korduvalt juttu olnud, viimati 26. augusti lehes, eriti selle iseloomustust kahe Eestis töötava Saksa ajaloolase poolt. Nüüd on seda teemat jälle puudutanud Tallinna ülikooli Eesti ajaloo professor Karsten Brüggemann.

Ta refereerib artiklis ”Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?” (Sirp 17.09.) kahte Saksamaal toimunud konverentsi, kus keskenduti venestamisele Tsaari-Venemaa lõpuajal ning Balti liiduvabariikide argielule ja kultuurile N. Liidus. Konstateerib, et mittevene rahvaste ohvrinarratiiv transnatsionaalse ajaloodiskursuse kontekstis enam ei domineeri. Seda tajutakse ühedimensioonilise vaateviisina, mida on pea võimatu kokku viia ülikompleksse ajaloolise tegelikkusega.

Details

Published: October 04 2010

Teaduslikus maailmas lähtutakse sellest, et sündmustel on enamasti loogiline põhjus. Aga mis siis, kui see on olnud juhuslik, rajanenud isiklikule antipaatiale või mängis koguni mingit osa pea- või kõhuvalu? Vahel on suured poliitilised võidud rohkem tagant-järele tõlgendused kui tegelikud suurpanused. Ka ajaloolased püüavad leida loogilisi seletusi, seejuures sõltudes enda kaasajast, mille vaated mõjutavad tulemusi. Saja aasta pärast jõutakse kindlasti hoopis teistele tulemustele. Viimase poolesaja aasta jooksul olen näinud jätkuvaid ümberhindamisi ajaloo alal, alates kiviajast, aga kogu aeg mõjutatud aktuaalsetest trendidest, kui mitte öelda kehtivast poliitilisest korrektsu-sest.

Details

Published: September 27 2010

Ajaloolasena katsun vaadata kõike laiahaardelisemalt. Maailmas eksisteerub jõudude vahekord, mis vahetevahel muutub, palju oleneb nende ambitsioonidest ja tugevusest. Eesti taoline väikeriik ei saa teistele midagi dikteerida, tuleb otsida liitlasi, mis tähendab ka sõltumist. Osa eestlasi seda ei taipa, keskendub Eestile nagu oleks see mingi suurvõim, kelle nõudeid tuleb tingimata täïta. Liitlastelt nõutakse tingimusteta abi, vastasel korral ähvardatakse nende hüljamisega. Kas üksi olles on nõudmistel rohkem kaalu või tulemusi?

Details

Published: September 13 2010

Kuue aasta eest ilmus kümneköitelise projekti ”Sõja ja rahu vahel” esimene köide, mille peateema oli Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Vahepeal on tehtud tublit tööd. Selle tulemuseks on koguteose hiljuti ilmunud teine köide eesti rahva esimesest raskest ajast N. Liidu kütkes, millele tuli vahe sõja algusega 1941. aasta juunis.

Köitel on 15 autorit, mis näitab laialdast huvi selle uurimistemaatika vastu. Teoses on 665 lk teksti, 90 lk lisasid ja 8 kaardiskeemi, samuti teemakohaseid fotosid ja isikunimede register. Kaante vahele jõudnud suurpanuse tulemus pole just ühtlane, seda mõjutab ka autorite rohkus. Teos jaguneb neljaks osaks. Esimeses osas ”Eesti saatust kujundanud välistegurid” esitatakse ülevaade kiiresti muutuvast sõjalisest ja rahvusvahelisest olukorrast Euroopas 1940. aasta suvel. On ka näidatud, millised kavad olid N. Liidul Balti riikide kiireks okupe-rimiseks.

Details

Published: September 27 2010

Ajaloolasena on silmad tihti pööratud mineviku suunas, kuna selle tõlgendamine mõjutab oleviku hoiakut. Tõlgendused pole alati loogilised, vaid jälgivad kaasajal domineerivaid hoiakuid. Peegeldavad ka riikide omavahelist vahekorda. Tänased liitlased võivad homme olla vaenlased ja vastupidi. Sellist vahetust on eestlased oma nahal valusalt tunda saanud.

Käesoleva aasta 23. juulil möödus 70 aastat päevast, mil USA välisministri kohusetäitja Sumner Welles kuulutas, et USA ei tunnista Baltimaade okupeerimist ja vägivaldset inkorporeerimist N. Liitu. Sellega ühines hiljem enam kui 50 riiki. Nii pandi alus mittetunnustamispoliitikale, mis oli aastakümneid tülikaks probleemiks Moskvale, kuid tõhusaks relvaks ja valguskiireks baltlastele.

Details

Published: September 06 2010

Eestis on poliitiliselt ebakorrektne käsitleda viimast võitlust 1944. aastal katsena tõrjuda uut N. Liidu okupatsiooni. Pannakse rõhku mitte mõttelisele eesmärgile, vaid välisele tunnusele, et see toimus saksa mundris. Kuigi ka sõjaeelne Eesti Vabariik pole poliitikute juures eriti populaarne, on nende enda populaarsuse päästerõngaks Vabadussõda.  2005. aastal ilmunud suure Eesti ajaloo 6. köites käsitleb seda asjalikult Ago Pajur. 2009. aastal avati Tallinnas Vabadussõja võidumonument, mis kujutab endast Vabadussõja kõrgemat aumärki – Vabaduse Risti. Selle kujundi ja tehniliste probleemide üle on palju arvamuspiikide murdmist. Eriti teravalt mõistis seda hukka Tallinna Ülikooli saksa päritolu Eesti ajaloo professor Karsten Brüggemann, nimetades võidusammast anakronistlikuks vägivalla sümboliks (VES 23.07.2009). Hiljem põhjendas ta pikemalt Vabadussõja ümberhindamist, nimetades seda rahvuslikuks müüdiks (VES 13. & 20.05.2010).

Details

Published: September 06 2010