Viimases Ajaloolise Ajakirjas (2010, 2.) analüüsib Eero Medijainen artiklis ”Balti riikide de jure järjepidevus noateral: Ameerika Ühendriikide välispoliitika ja Balti küsimus 1940-1945” põhjalikult läbirääkimisi Roosevelti ja Stalini vahel, millega otsustati ka suhtumine Balti riikidesse.
Ta kirjeldab üksikasjaliselt sellega seotud isikute rolli, nende tausta, käitumist ja hoiakut. Püüab leida nende mõju presidendi otsustele, manitsedes õigusega ettevaatusele, sest kõik ei pruugi olla just nii, nagu nad tagantjärele oma mälestustes kirjutavad.

Details

Published: December 13 2010

Eestis pole palju analüütikuid, kes oskavad hinnata olukorda ja piisavalt mõista arengut, mis on toimunud Läänes pikkade isolatsiooniaastate jooksul. Kuna puuduvad vajalikud kogemused, lähtub enamik praegustest muljetest. Üheks silmapaistvaks erandiks on käesoleva aasta veebruaris paar päeva enne 73-aasta sünnipäeva lahkunud tõlkija ja publitsist Enn Soosaar. Mootorattaõnnetuse tagajärjel liikumispuudega ratastooli külge seotult kasutas ta aega maailmakirjanduse tõlkimiseks, mis andis talle sügava sisse-elamise Lääne mõttelaadi. Tema tasa-kaalukad mitmetahulised arvamusartiklid on kaugel poliitilisest demagoogiast, mille mürginooled ka teda tabasid.

Details

Published: December 06 2010

Tema enda väitel olevat olemas üks ja ainus Ummelas, kes tunneb jätkuvalt muret Eesti Vabariigi saatuse pärast, ta olevat olnud üks selle eest võitlejaid enam kui 30 aastat. Võiks tuua näiteid selle kohta oma tegevusest Eesti Raadios 1977-81, ENEs 1981-89 ja kultuuriministeeriumis 1989-91. Ütleb ainult, et ka teda represseeriti, ehkki vangi ei jõutud panna, sest ta lahkus raadiost enne, kui see oleks teoks saanud. Ent ta ei tegelevat endale kaastunde otsimisega. Ei saa aru, miks valetamine ja liialdamine on hea, kui teenib kellegi isiklikke eesmärke, näiteks auhindade võitmist. Oksanen võivat kirjutada millest tahes, paraku ta seda ei tee, vaid kirjutab Eesti ajaloost, sest see müüb. Ainult et missuguse hinnaga?  Nüüd oleme saanud oma holokausti, mille kenasti rahaks pöörata!

Details

Published: November 29 2010

Viimasel ajal on tekkinud elav mõttevahetus Sofi Oksaneni teose ”Puhastus” üle. Selle kohta võtsid sõna Eesti Päevalehes Piret Tali (4.10.), Kaisa Kaer (7.10), Mihhail Lotman (18.10.), Tiina Kirss 20.10.), Rein Veidemann (1.11.), Rein Raud (5.11.) ja viimati Andrus Kivirähk (6.11.), kes kokkuvõtlikult imestab, et kui see raamat „eesti keeles ilmus ja kohe edetabelite tippu vuhi-ses, ei tulnud kellelgi pähe kaevelda või selles mingit ohtu näha. Vastupidi, oldi isegi meelitatud, et Soomes on kirjutatud romaan Eesti ajaloost ja et see romaan on nii lugejamenukas ning võitnud mitmeid kirjandusauhindu. Eestlasedki ostsid ja lugesid – hea meelega. Muidugi oli ka neid, kellele „Puhastus” eriti ei meeldinud, aga nii on see ju kirjandusteoste puhul ikka. (...) Aga nüüd, kui Oksaneni romaan on vallutamas tervet Euroopat ja pälvib aina uusi auhindu, on mõned inimesed millegipärast kohutavalt ärevile läinud.

Details

Published: November 21 2010

Siinsetes kommentaarides on varem juhitud tähelepanu Saksamaa ja Venemaa püüdlustele leida ühist ajalooversiooni. See hõlmab ka Eesti ajalugu, milles sakslastel on roll kui ”kultuurikandjad”,  venelastel aga vallutajate ja haldajatena. Viimati käsitlesin neid püüdlusi venestuse ja Vabadussõja tõlgendamisel, aga palju aktuaalsem on vaatekoht okupatsioonile, milles mõlemil on oma osa. Siin tulevad vene ajaloolastele appi saksa kolleegid, kes oskavad viisakamalt põhjendada. Seda olen paar aastat jälginud ja ka kommenteerinud. Alustasin topeltartikliga “kriminaalsest hoolimatusest” ja ENSV legaliseerimisest (VES 29.11. & 4.12.2008), jätkasin topeltartikliga “Kas Vabadussõda taas jutumärkides?” (VES 13. & 20.05.2010), millele järgnesid artiklid välisabist Eesti ajalooteadusele (VES 10. & 17.06.2010) ja viited ulmelisele ajaloole (15. & 22.07.2010). Ka on olnud juttu katsest ümber hinnata Vabadussõda (26.08. & 30.09.2010).

Details

Published: November 21 2010

Olen oodanud Eesti ajaloolaste seisukohavõttu kahe saksa päritolu Eestis töötava ajaloolase arvamustest mitme Eesti ajaloo võtmeküsimuse kohta. Nüüd tegi seda Toomas Karjahärm viisaka kriitikaga (Sirp 15.10.) Ta refereerib Brüggemanni ja Mertelsmanni mõttevahetust „Mis teeb Eesti ajaloo maailmale huvitavaks?”. Brüggemann kirjutab üldistades, et „eksklusiivsust taotlevad rahvuslikud narratiivid” pole maailmale huvitavad, nendega pole suurt midagi pihta hakata. Mertelsmann seevastu arvab, et rahvuslik ja regionaalne ajalookirjutus jäävad koos rahvuslike traditsioonide, kooli, mõtlemisviisi ja ajaloost kirjutamise eripäraga ka tulevikus domineerima ning transnatsionaalsusest, mis võib-olla on mööduv moeröögatus, ollakse tegelikult veel üsna kaugel.

Details

Published: November 08 2010

Tutvustasin hiljuti lühidalt koguteose ”Sõja ja rahu vahel” II köidet, mis sisaldab Eesti saatuse kirjeldust esimesel punasel aastal (VES 23.09.) Nüüd on seda ka retsenseeritud Eestis. 15. oktoobril avaldas Sirp kaks selleteemalist artiklit. Aro Velmet pealkirjastab oma panuse ”Eesti ajalookirjutuse stiilinäiteid”, Andrei Hvostov ”Kaval Ždanov ja lihtsameelne Eesti eliit”.
Neist esimene on noor mees – 22-aastane USA Pennsylvania ülikooli hariduse ja laiahaardelise taustaga.

Details

Published: November 01 2010

Sõnavabadus on tihti ainult ilus sõnakõlks, mida saab ära kasutada, aga mille raken-damine oleneb kehtivast poliitilisest süsteemist. Teoreetiliselt kehtis see isegi N. Liidus, kuulus samuti kuritarvitatud mõiste ”rahvademokraatia” juurde.
Läänes loetakse seda demokraatia põhialuste hulka ja on laiahaardelisem, aga siingi on teatud piiranguid. Vahel on keelatud blasfeemia, näiteks siin Taanis, aga seda paragrahvi pole kasutatud ristiusu halvustamise puhul. Nüüd on see muutunud aktuaalsemaks, nõutakse islamikriitikute karistamist. Mõnes riigis on kuriteoks holokausti eitamine. Rumalustele jääb siiski veel palju ruumi.

Details

Published: October 24 2010