Maarja Pärl-Lõhmus

 

Ühiskonnad muutuvad üha keerulisemaks ja toimivad mitmetasandiliselt, samal ajal aga ühiskonna ja poliitika suurte küsimuste põhjalik sisuline argumenteeritud arutamine on taandumas.

Asemele astuvad lihtsustamine ja küsimuste isikustamine, personifitseerimine.

Üha sagedamini püütakse võimalikult kõike taandada suurtele emotsioonidele.

 

Meediaõpetuses on reegel: kui tahad, et lugu meelde jääks, lisa emotsiooni! Aga kuhu jõuame, kui emotsioone aina lisada?

On võimalik esitada reaalsuse lugusid emotsionaalsete valikutena, aga on võimalik lood ja emotsioonid viia välja absurdini – travesteerida.

 

Üht tõsist teemat pidevalt kedrates jõuame selle naeruvääristamiseni.

Travesteerimine on tõsise “teose”' sisu töötlus koomilisel pilaval eesmärgil.

Näeme, et maailm muutub keerulisemaks, samal ajal muutuvad üleilmsete meediaplatvormide sisud aga aina lihtsamaks ja keskpärasemaks, et hõlmata ja olla mõistetav võimalikult paljudele.

Nii saab näiteks Twitteri platvormil nn “säutsudega”' edasi anda vaid lühisõnumit, millel samal ajal peaks olema justkui tohutult üldmõistetav mõte.

Ühelt poolt saame toimuvast üldpilti, mida senine ajakirjandus ametliku üldpildina ei esitata.

 

Teisalt on suured infoplatvormid saanud ka sisulise võidu klassikalise ajakirjanduse üle.

 

Arenema on hakanud tendents, et ajakirjandusžanrid ei liigu mitte platvormidele, vaid platvormide uued žanrid liiguvad pigem ajakirjandusse, et minna kaasa uute harjumuste ja moega.  

Kolmandaks on platvormidele jõudnud poliitiliste sõnumite võitlus, kusjuures “kohalikust” poliitikast on seeläbi saanud maailma avalikkuse teema.  

Aasta 2020 läheb ajalukku kui sotsiaalmeedia platvormide poliitvõitluse ja tsensuuri aasta.

USAs kasutab Facebooki-/Näoraamatut üle 190 miljoni inimese, FB ongi maailma kõige popim platvorm.

Ameerika presidendi valimine anno 2020 laotus üle ilma. Ilmselt igaüks sai Bideni Twitteri “I will vote” teate jubasuvest, aga alates 24. oktoobrist igal päeval.  

Klassikaliselt on arvatud, et kõige mõjukam meedia on TV kanalid.

CNN-il on ca 5,9 miljonit ning Foxil ca 5,7 miljonit vaatajat. New York Times'il on ca 6,5 miljonit tellijat koos netilugejatega.

Aga praeguseks on sotsiaalmeedia platvormide jälgijanumbrid klass kõrgemad, Trumpil Twitteris 88,8 miljonit, Bidenil 20,2 miljonit jälgijat.

Näeme, et peale poliitikute võitlussõnumite edastuste käib poliitvõitlus ka meediakanalite vahel.

 

Facebook on kogu eelmise kümnendi 2010-2019 väitnud, et nemad on lihtsalt platvorm ega tegele sisuga.

 

Nüüd on Facebook tööle võtnud rahvuslikud eri keeltes kontrollijad keskkondade sisu üle.

 

Twitter aga on omal algatusel asunud märgistama poliitsisu, ka sildiga “vale”.

 

 

Meedia mõjuvälja uued jõujooned

7. novembril toimus erinevate võimude vastasseis – riigivõimu esindajana Senat ja avalikkuse võimuplatvormide esindajatena Facebook-Twitter.

 

Senati kohtukomitee viis läbi neljatunnise kuulamise Facebooki tegevjuhi Mark Zuckerbergi ja Twitteri peadirektori Jack Dorsey'ga, esitades neile kokku 127 küsimust.

Vabariiklastelt oli kokku 72 küsimust, millest 57 käisid otseselt poliitilise tsenseerimise kohta, kus oli tsenseeritud vabariiklaste tekste.

Samas demokraadid esitasid kokku 37 küsimust, millest 14 sisu suurema modereerimise vajaduse kohta, nõudsid rangemat modereerimist-tsenseerimist, et “ära hoida vihakõnet ja vägivalda”.

Võime näha, et selle nelja tunni ülekuulamise käigus toimus Ameerika avalikkuse uuesti defineerimine.

Toimus tsensuur ja survestamine.  

Tsensuuril on kolm vormi: eeltsensuur, tsensuur ja järeltsensuur.

Kohtukomitee viis läbi platvormide järeltsensuuri, enamus küsimusi oli seotud juba toimunud sõnumitega, sõnumite sisu modereerimisega.

Miks on president Trumpi sõnumid “modereeritud”-/tsenseeritud?

Siiski oli delikaatsem küsimus eeltsensuur: kuidas takistada sõnumite levitamist?

 

Mida kavatsevad platvormid ette võtta, et takistada USA praeguse presidendi sõnumite levitamist platvormidel?

Kuidas takistada Twitteris president Trumpil sõnumite edastust?

Tsensuuri uue vormi väljend ongi “modereerimine”: kuidas platvormi sisu modereeritakse?

Kuidas on seatud platvormi tehno-algoritm nii, et välistada “vale” sisu esitamine?

Huvitav on valeinfo leviku piiramise küsimus – kes vastutab valeinfo eest?

Mõned detailid kuulamiselt. Senaatoritest eristus silmapaistvalt heatahtlik John Neely Kennedy Louisianast, kes mõistis ameeriklaste endi platvormide rasket võitluse olukorda maailmas, kus peale on tulemas veelgi vabamad Parler, Rumble ja MeWe ning netirahva FBst - Twitterist väljakolimine teeks kahju Ameerika globaalsele initsiatiivile.

Senaator Thom Tillis Põhja-Carolinast tahtis kuulda modereerimise selgeid põhimõtteid, sest ta veteranide päeva postitus Facebookis oli ilma loogilise põhjuseta tsenseeritud.

Hea näide on kauget Hawaiid esindav senaator Mazie Hirono, kes ei saanudki vist päriselt aru probleemidest, metoodiliselt soovis üksnes karmimaid reegleid kõiges.  

Vastupidine näide on aga senaator Marsha Blackburn Tennessee’st, kelle käsitlus paistis silma riigimeheliku üldise vaate poolest, analüüsides meedia võimalusi ühiskonnas  lahendada naiste ja laste sotsiaalseid probleeme.

Senaator Lindsey Graham, komisjoni esimees, rõhutas ülekuulamise põhjusena, et on aeg kuulda võtta fakti, et üle kolme tunni päevas sotsiaalmeedia jälgimist – mis ongi käes! – võib põhjustada arstide arvates psüühilisi haigusi, kuna reaalsustaju nõrgeneb.

Nii siis on küsimuseks ühelt poolt platvormide sisu, aga teiselt poolt veel varjatult aga intensiivselt elanikkonna ajakasutuse suur muutus, kus platvormid vallutavad aja ja tähelepanu.

 

 

Netielanike platvormiseerumine

Teisipäevane kuulamine ja arutamine peegeldas olukorda, kus ühiskonda ei juhita mitte Washingtonist, vaid maailma ühest tehnoloogiakeskusest Silicon Valley'st. 

 

Samad tehno-ambitsiooniga platvormid aga ei väärtustagi oma kasutajaskonda kui ühiskonna intellektuaalset ressurssi.

Näeme, et platvormid võimaldavad esile tuua ühiskonna kontrolli probleemid, millega on seni kontrollitud ja suunatud süsteemi klassikalistes kanalites.

Platvormide probleemide arutamine aga toob nähtavale hoopis poliitika ja poliitikute probleemid ja ühiskonna tsensuuri.

Praegu on travesteerimise alla sattunud poliitikud, kes püüavad reaalsuse esitamist kontrollida ega lepi sellega, et “neutraalne” platvormide meedia hakkaks määrama ja kontrollima suurt poliitikat.
____
Vt ka New York Times, 18. november 2020
https://www.nytimes.com/live/2020/11/17/technology/twitter-facebook-hearings
Maarja Pärl-Lõhmus