Mul oli rõõmus 28. jaanuari VESis näha Aet Sandströmi kirja lugejakirja osas, see tuletas meelde aega, kui minu Kariibi mere seiklused, millest olen varem kirjutanud, olid selja taga, ja plaanid olid uue silmapiiri taga ajamiseks, milleks ettevalmistused olid juba tehtud.

See oli 1956. aastal, kui ühe soojal septembri laupäeva õhtupoolikul olin NY Eesti Majas viimast korda koos oma sõpradega, jätsin nendega jumalaga ja astusin õue.

Olin veel veidi aega oma mõtetes, vaadates maja poole, südames väike valu, kui Aet (Lannus), Mai-Kaja (Aule) ja Kadi (??) tulid rõdule ja kolme erineva häälega (nagu nad oleks ette harjutanud), laulsid mulle head reisi.

See väga rõõmustas mind ja kergete sammudega võtsin kursi Lexingtoni Ave "sappvei" jaama poole.

Koju jõudes toppisin vajalikud asjad, mida oleks eesoleval pikal teekonnal tarvis olnud, (nagu skaudi paun matkal), "kohvrisse", mis oli  punaseks värvitud viie galloniline plekknõu – nagu bensiininõu – millel olin küljesse lõiganud hingedega ukse.

Tahtsin jätta muljet nagu oleks olnud üks õnnetu autojuht bensiinipuuduse hätta jäänud.

Hommikul riietusin nagu korralik reisija, valge pluus, lips ja ülikond seljas, et möödasõitjatele ei näeks kahtlane välja.

Ostsin bussipileti ühte lähemasse ülejõe linna – ei mäleta misukesse – ja kui olime "töörnpaiki" peal, bussijuht peatus ja lasi mind maha (kuigi ma polnud midagi kurja teinud), astusin oma "kohvriga" tee äärde  ja pöial püsti.

Niimoodi, 80 dollarit taskus, algas viiepäevane seiklusrikas retk, mis viis mind läände, silmapiiri taga ajama.

Indrek Lepson