Võõras võim oli Eestit juba okupeerinud üks aasta, aga elu läks edasi. Meie pere oli Narvast tagasi kolinud Tallinna, kui minu isa vallandati Puhki ärijuhi kohalt kui töörahva kurnaja.  Oli juuni algus ja ilmad olid ilusad. Kool oli lõppenud ja ma ootasin 14. juunit, minu 14. sünnipäeva. Sünnipäeva hommikul ma magasin veidi kauem ja ärkasin, kui ema tuli tagasi toidupoest. Ta ütles, et midagi erakorralist on juhtumas, kui ta nägi ühte veoautot sõitmas jaama poole inimestega ja püssimehega auto kastis. Aimasime et üks suurem arreteerimine on käimas.  Peale hommikusööki ma läksin oma sõbra Allani poole, kes elas Koidu tänaval. Ma ei kavatsenud enne pimedat tagasi tulla, et juhul kui meile järgi tullakse. Mu sõbra tagaaed oli vaatega Tallinna-Narva raudteele. Peale lõunat, ma ei mäleta täpselt millal, sõitis üks pikk trellitatud akendega loomavagunite rong ida poole. Selgelt oli kuulda küüditatuid laulmas Eesti hümni. See oli moment minu elus, mida ma kunagi ei unusta. Järgmine nädal oli üks pingerikkaim minu elus, kuni algas sõda 22. juunil. Uus eestlaste küüditamine tuli jälle 8 aasta pärast, aga õnneks ma olin siis õigel pool raudset eesriiet.                  Sven Rütman                                                                                                                                         Kalifornia eestlane