Meil on kevad ja avatud veed. Meil on tehtud ja tegemata tööd. Meil on just see elu, mida me praegu elame. Muudes maades ringikäinuna ja olnuna püüad ikka aduda erinevusi ja sarnasusi kodumaa oludega ja eludega. Selles võrdluses tundub nii mõnigi kord eestlase kuju olevat küll töökas, aga ka kinnine ja stressipeegeldav. Kuigi üha enam kohtab avatud ja ladusaid inimesi, kelle rind enam lahti elule. Enamasti ikka nooremad ja ilmanäinumad inimesed, sekka ka elu mõnusalt võtvat vanemat rahvast. Mis on siis selle suure pideva rahvusliku muretsemise allikas ja mootor? Ehk on siin oma roll meie kasvatusel, kust töörügamisest ja homse pärast muretsemisest on tehtud puujumalus?! Muretseme asjade pärast, mille pärast seda teha tundub üsna mõttetu. Naabritädi mu lapsepõlvest oli mures, et lehmahein sai just maha niidetud ja kohe võib vihma tulema hakata jne. Justkui saaks heina taas kasvama panna ning vihma muretsemisega eemale suunata. Tuli mis tuli! Prantslane ja itaallane söövad samal ajal juustu ja joovad veini, kui meie rahvas viljatu muretsemisega tegeleb. Sest nemad vana rahvana teavad üht tõsiasja. Et pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Ja et sellest vabanenud aja saab täita mõnusa tegevusega ning stressi ka vähem! Eesti saab tõeliselt vabaks siis, kui tema kodaniku hing ängistavast kunstmure koormast vabaks saab ja hirmudest tühjaks tehakse. Posi-tiivsus on see rohi, mida iseendas toota saame. Unustagem see keskendumine halvale, keskendugem heale! Lapsena jonnisin vanaisaga majalähedasse metsa minemast, sest seal oli lehmade karjatamisest lehmakooke rohu sees. Vanaisa ütles siis nii, et missa seda si..a vahid, vaata puid. Si.. on maas ja puud on üle. Pealegi saab sellest nagunii hiljem mets. Tema vana sõjamehena oma hinge pisimuredele ei kinkinud. Ja elas ka kaua tervena. Meie kõigi huvides on käivitada iseendas „Positiivse inimese programm". Et tappa õelust ja kadedust, et kägistada mõttetuid stresse. Siis ei taha me ise ega ka teised meilt ära minna ning hinged saavad tervemaks. Mulle tundub, et suur osa Eestist väljarändajaist on ka stressipõgenikud. Ise peletame elu endist eemale ja ise haliseme, et kuhu kõik jäi! Ehtne, eks ole!? Positiivse kogukonna nimel ja muretuma elu eest!   Kaido Tamberg, Sangaste vallavanem DELFI Eesti Elu