Olla hea naaber on tähtsam kui omada häid naabreid. Kui sina aitad naabrit, siis tuleb tema heal meelel sullegi vajadusel appi. Seega oli täiesti enesestmõistetav, et kui mu naabrid kutsusid mind appi oma 60-meetrist kasvuhoonet üles panema, siis olin ma kohal nagu viis kopikat. Kui suur nende kasvuhoone tegelikult oli, sai mulle selgeks, kui olin kohale jõudnud. Neli inimest olid juba plastikut hakanud kasvuhoone karkassile peale tõmbama. Kujutage vaid ette – see tohutu suur plastik oli ühes tükis, 60 meetrit pikk ja 14 meetrit lai! Tegu oli sama kattega, mille eelmisel aastal torm kasvuhoonelt maha rebis ja seetõttu ei olnud see just kõige paremas olukorras.   Asusin otsemaid tegutsema, olles enne teinud siiski mõned fotod. Karla palus mul minna Siimule appi, et tõmmata kate üle karkassi. Sellega oli palju sikutamist ja tõukamist ja tirimist. Kui me olime oma tööga peaaegu valmis saanud, tuli tuul ja hakkas plastikut õhku tõstma ja siis tagasi lükkama sinna, kust me nii suure vaevaga olime alustanud. Lõpuks kukkus see plastik mulle peale, nii et ma jäin selle alla – Karla ütles, et ma olevat seisnud valel poolel. Midagi polnud parata, me pidime kõigega otsast peale hakkama: tirisime plastikpresendi tagasi teisele poole ja hakkasime seda jälle oma kohale upitama. Selle hoogtöö käigus märkasin, et Karla juhtis vägesid, samal ajal kui tema isa oli kõiges abiks. Mõtlesin siis oma isa peale. Nii palju kui mina mäletan, ei lasknud ta endaga kunagi vaielda.  Minu isa tegeles ehitustöödega, ta ehitas era- ja kortermaju.  Kord, kui ma olin sõjaväest kodus puhkusel, palus isa mind endale appi. Ühe suure kortermaja vundament oli valmis kaevatud, et pärast nädalavahetust hakata seda betooni valama. Betoonimasinad pidid vara kohale jõudma, mis tähendas, et nende saabumise ajaks pidid kõik ettevalmistustööd tehtud olema. Nädalavahetusel sadas kõvasti ja osa vundamendist varises sisse. Varinguid pidimegi isaga koos parandama minema. Kohapeal nägin, et vihmavesi oli kogunenud kraavi ja täitnud süvendi, kuhu pidi tulema betoon. Minu ettepanekuid, kuidas olukorda lahendada, ei pidanud isa millekski, ikka pidime tegema nii, nagu tema seda tahtis. Ma ei tea, kas ta isegi sai aru minu ettepanekutest või ei.  Minu isal oli Parkinsoni tõbi. Alles palju hiljem sain ma teada, et Parkinsoni tõvega inimesed muutuvad ka mõtlemises jäikadeks. Võib-olla on see põhjus, miks me isaga nii sageli teineteist ei mõistnud.  Võib-olla mõtlemise jäikus iseloomustabki vanu inimesi ja just seetõttu peavad noored elulised küsimused enda kätesse võtma, teades, et nad ongi targemad kui nende vanemad.  Mulle meeldib vana eskimo, kes, mõistes, et ta on oma perekonnale koormaks, ütleb head aega ja läheb triiviva jääpanga peale lootuses, et jääkaru leiab ta oma pere toidulaua jaoks!  Miks me küll raiskame elus nii palju aega muretsemiseks asjade peale, mis seda ei vääri, kui lõpuks suur tasakaalustaja tasandab meie mängumaa kõikide jaoks ühesuguseks?   Viido Polikarpus