Vaba Eesti Sõna 15. augusti numbris 3. lk. ilmus huvitav arutlus teemal, kas eestlastel on liiga palju rahvustunnet või kas rahvustunde alavääristamine on ohtlik.  Selle asemel, et väiteid üksikasjalikult arutada, lisan mõned tähelepanekud.

Kui lugupidamisele oma rahvusele kaasneb austus teiste rahvaste kultuuriliste väärtustele, on see alati teretulnud.  Niisugune vaim on valitsenud Rahvusvahelistel Kandlekonverentsidel (seitsmes toimus Eestis 22.-24. märtsil 2013 (VES, 6. juuni 20130. Ka meie oma ansamblis “Tuuletargad” austame teistest rahvustest mängijaid ning teiste rahvuste viise, olgu need Soomest, Lätist, Leedust, Skandinaaviast, Taanist, Inglismaalt, Ameerikast, Saksamaalt või Venemaalt.  See leiab hea vastuvõtu.
Tuleb jälle meelde kõnelus kohaliku giidiga Iirimaal, aastal 2006. Tema ütles: “Juhul, kui Sina, Andres, sooviksid ümber asuda siia Iirimaale, siis võta teatavaks, et oleksid teretulnud.  Sest Sina oled uhke eestlane ja need uhked iirlased saavad sellest hästi aru.”
Omaaegsetel verivaenlastel ameeriklastel ja jaapanlastel on juba aastaid olnud Teise Maailmasõja veteranide mõlemapoolseid sõbralikke kokkutulekuid, kus austavad üksteise julgust ning südikust, kuigi sõdisid vastamisi.  Vähemal määral on olnud seesuguseid kokkutulekuid sakslaste ja venelaste vahel.  Oleks juba aeg, kui ka meie eestlased teeksime midagi samasugust, enne kui kõik Eesti Leegionis ja Eesti Laskurkorpuses teenijad ning “Soomepoisid” manalasse varisevad.  Teine maailmasõda on ammu lõppenud, Nõukogude okupatsioon samuti.  On aeg ära leppida.
Teatud oht Eesti riigile imperialistlikkude venelaste poolt on paraku alles.  Aga samal ajal ei ole meil rohkem õigust tembeldada kõiki venelasi imperialistideks, kui neil on õigus meid tembeldada fašistideks.

Andres Peekna
Ansambel Tuuletargad