Artikkel VES’is sellel teemal, esileheküljel 2013-11-28 numbris, tabas märki. Olles ise uurimisinsener ja füüsik, nõustun täielikult Toomas Kaljas’e tähelepanekutega ajalehes “Postimees”, mille järgi insenerid peavad eeskätt aru saama oma tööst. See teema on aastakümneid olnud tõsisel arutlusel ka siin USA’s.

Nimelt, paraku paljud õpetlased siin soovitavad noortele inseneridele tööaja säästmise huvides mitte võtta abiks õpperaamatuid ega isegi käsiraamatuid, vaid kohe sukelduda kompuuteri programmi. Paraku, paljud ei tea, mida see kompuuteri programm üldse sisaldab! Kas selle lahendus passib käesolevale otstarbele või mitte? Kas insenerid peavad muutuma vaid väheosklikuteks kompuuterikasutajateks? Mõju lõpptulemuse kvaliteedile või isegi minimaalnõuete rahuldamisele ei ole hea.

Veel enam: mõnes kohas siin propageeritakse arvutiprogramme, mis jagavad tööülesandeid eri inseneride vahel. See on nagu ülesannete jaotamine väheosklike vabrikutööliste vahel. Kellelgi ei ole asjast täielikku pilti. Kindel, et töökiirus kasvab, aga töö rumaluse arvel. Lollakad kavandid saavad turustatud õige kiiresti. Juhul kui firma suudab säilitada aruka peainseneri, kes saab kõikidest asjaoludest aru, võib projekt õnnestuda. Aga parem on, kui niisugune vastutus ei ole ainult ühe inimese õlgadel.

Olukorrad nagu suurpoe kokkuvarisemine ei ole unikaalsed Lätile. Meie vahetus naabruses, paari kilomeetri kaugusel siin USA’s, ilmnes olukord, kus üks peamine osariigi maantee säilis õige hästi vähemalt aastatel 2004-2012. Sellel aastal aga tehti  ümberehitus. Mõni päev pärast lõpetamist tänavu novembris, varises ühes osas maanteeäär ning meetri osa sõiduteest kallakust alla.

Pool sõiduteest on nüüd halvatud: kahest rajast sai üks rada uue remondi tarvis.  Midagi niisugust ei juhtunud eelnevatel aastatel, enne tee “uuendust”. Õnneks liiklusõnnetusi ei olnud.  Rumalusi esineb igas maakera urkas.

Andres Peekna, Ph.D

Innovative Mechanics, Inc.