Härrad:
Eesti Vabariik sündis 24. veebruaril 1918. aastal. See saavutati tohutute ohverduste tulemusena. Minu isa võttis Vabadussõjast osa 18. aastase koolipoisina; tema vanem vend langes võitluses Lõuna-Eestis.

Venemaaga sõlmiti rahuleping ja piiride kinnitamine 1920. aastal. Nüüd, 18. veebruaril 2014. aastal, antakse ära, reedetakse, tükk väikest Eestit.

Kas te olete hiljuti vaadanud maailmakaarti? Kas te märkate, kui suur ja lai on Venemaa ja kui tillukene on Eesti?

Ja ometi on teie arvamine, et Venemaa vajab rohkem maad.

Mul on häbi-ja valupisarad silmis kui ma mõtlen sellele kuriteole, mida Eesti praegune valitsus laseb toimuda Venemaa alatul ja valelikul nõudmisel Eesti rahva kahjuks.

Kas leidub veel eesti mehi ja naisi, kellel on selgroogu? Kes ei paindu kupja hoopide all? Kas olete kuulnud laulu “Tormi ees murduvad tammepuud, kindlad on mehed, aatele truud”? Nähtavasti mitte või  uhkus ja truudus ei tähenda enam palju.

Eesti rahval on teie pärast häbi, kes te lähete roomates Moskvaga lepitust otsima. Ajalugu seda ei unusta.
 
Aet Sandström
Dartmouth, Nova Scotia, Kanada