Postsovetlikud võimulolijad on eesti rahvast pidevalt lollitanud kinnitades, et me olevat ennast vabaks laulnud, et nüüd olevat iseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel taastatud (Nõukogude kommunistlikust okupatsioonist vabanemise ja okupatsiooni pärandi likvideerimise asemel) jne.

Kui iseseisvus olevat taastatud – miks siis sellisel juhul ikka veel tantsitakse Moskva ja Brüsseli karmoška järgi?

Miks pole Lauristini koolkonna ajakirjanikud ja teised nn diplomaadid suutnud maailma avalikkusele (EL kaasa arvatud) selgeks teha, et Eesti Vabariigil on alates 2. veebruarist 1920 kehtiv piirileping Venemaaga olemas?

Mingit uut lepingut idapiiri kohta pole vähegi enesest lugupidaval riigil vajadust hakata sõlmima enne, kuni idanaaber varasemaid lepinguid pole hakanud täitma!

Kui poststalinistlik Venemaa Nõukogude Liidu ligi pool sajandit kestnud sovetlikku okupatsiooni Eesti Vabariigis eitab – miks siis "iseseisev" Eesti Vabariik on hakanud oma idanaabri kontrafaktuaalse ajaloo sõiduvees loksuma, julgemata piuksatadagi okupeeritud "põhjaterritooriumidest" (Petserimaast ja Narva jõe tagustest aladest), nagu seda järjekindlalt, kõik need aastakümned on teinud riigina käituv Jaapan?

Kas tänapäeva Venemaal – alates Norrast ja Soomest põhjas ning lõpetades Jaapaniga idas  ongi olemas mõnda sellist naaberriiki, kellega tal piiriprobleeme poleks olnud?

Mart Niklus