Eelmisel nädalal ma juba kirjutasin, et olen sellel talvel olnud väga laisk. Ka kevadel pole ma oma kombeid parandanud. Tulin küll välja oma maalinäitusega Võrus, aga paljud tööd jäid mul siiski lõpetamata, mida ma tahtsin samuti näitusele panna. Võru Kannel on väga tore koht näitusteks, kuna seal on suurepärane valgustus, aga ka liiklus läheb hoonest lähedalt mööda ja inimestel on kerge Kandlest läbi astuda.

Ilmad on juba pikalt olnud toredad, aga ometi ei ole ma veel alustanud toimetamist õues või saanud püsti kasvuhoonet. Isegi õunapuuoksad on kärpimata. Tunnen end praegu kohutavalt mugava ja laisana, oma vabanduseks aga saan öelda, et ma olen ju pensionär ja mul on õigus võtta asju kergemalt.

Ühel päeval Võrust poest tagasi tulles märkasin üleujutust meie kinnistul asuvas metsas. Sain aru, et selle olid põhjustanud koprad, kes olid tee alt läbi mineva äravoolutoru järjekordselt tammiga kinni ehianud. Mitu korda olime Kaska Karliga eelmisel aastal auto peatanud ja tammi lõhkunud (ausalt öeldes olen mina jäänud autosse, kui Karli on võtnud labida ja läinud välja hävitustööd tegema), nii et vesi on saanud lõbusasti voolama. Lootsime, et kiire vool pühib ka tammi minema, aga asjata lootuseks see jäi. Üks kobraste ehitatud tamm Põhja-Kanadas on 2800 jala sügavune ja on olnud nende loomade hoole all juba 1970. aastate keskpaigast. See tamm on nii võimas, et paistab ära isegi kosmosest!

Saarmad on ka hõivatud ja elavad allavoolu, nagu ka mingid, vesirotid, isegi karihiired ja mutid. Aga vaid koprad ehitavad tamme. Õnneks on inimesi, kellele kobraste ehituskunst ei meeldi ja tekitab palju peavalu, nende hulka kuulun minagi. Otsustasin välja uurida, miks koprad tamme ehitavad. Kust võtavad nad oma energia? Lõpuks jõudsin huvitavate faktideni, mis tõendavad, et minagi ei erine palju nendest töökatest loomakestest.

Kas te teadsite, et need koprad, kes elavad jõgede kallastel, tiikides ja järvedes, ei ehita kunagi tammisid? Nii et nende ehitamiskirg ei tulene mitte nende töökast loomusest.

Üks uurija laskis mitmeid kopraid erinevatesse veekogudesse ja siis jälgis, kuidas nad käitusid. Need, kes tiikidesse lasti, uuristasid end kalda sisse ja asutasid sinna omale pesapaiga. Nad ei näidanud üles mingit huvi ehitustööde vastu. Uurijal tuli mõte panna valjuhääldi vette ja vaadata, mis juhtub. Selgus, et koprad ei talunud valju heli ja nad matsid hääle tekitaja muda ja igasuguse sodi alla, kuni saabus vaikus. Uurimistulemused näitasid, et koprad ei talu vuliseva vee häält ja nad ehitavad nii kaua tammi, kuni nad enam seda häält ei kuule.

See seletab, miks koprad valivad kõige kitsama ja pinnapealsema osa ojas oma tammide ehitamise kohaks – sest seal asub kõige tugevam mürakoht.

Kokkuvõttes – koprad ehitavad tammisid, sest nad armastavad vaikust ja rahu. Mina armastan ka vaikust ja rahu ja seepärast katsun olla ise samuti vaikselt ja rahulikult. Tänu kobrastele hakkas mu südamel kohe kergem.

Viido Polikarpus