Tartus laulupeo rongkäiguks rivistamine.    Foto: Viido Polikarpus.

Rohkearvuliste igas vanuses lauljate ja tantsijate nägusid vaadates saad aru, mis on õnn.

Möödunud nädal oli väga tihe, täis igasuguseid tegemisi. Mina laulan teist tenorit Forestalia meeskooris. Eelmisel laupäeval laulsime Tartu laulu- ja tantsupeol, pühapäeval aga olime juba Viljandis, kus toimus samuti laulu- ja tantsupidu. On ju tegemist suure laulupeosuvega, mil Tallinnas saavad kokku sajad sõbrad ja tuttavad üle kogu maailma.

Sel ajal, kui veel töötas minu Eesti Maja restoran, oli laulupeo ajal maja täis nii omasid kui ka võõraid kaugelt ja lähedalt. Tore oli sõpru näha, aga samas oli see hea ka ärile. Ma mäletan, kuidas aastal 2000 oli järjekord neist, kes ehedat eesti toitu soovisid, lausa uksest väljas. Maja oli nii täis, et osa inimesi tuli panna kööki sööma. Kuna me asusime välisministeeriumi kõrval, siis oli mul võimalus kohtuda paljude tuntud inimestega, nii poliitikute kui kunstimaailma esindajatega. Muidugi aitas see ka laiendada mu silmaringi ja saada rohkem teada sellest, kuidas Eestis asju aetakse.

Iga aastaga kaob igavikku inimesi, kes on olnud mulle väga olulised ja on mind ühel või teisel moel mõjutanud. See on loomulik ja ei peaks kedagi panema imestama. Surm defineerib elu. Tõelise õnne tunnemegi ära alles pärast seda, kui oleme tundnud sügavat kurbust. Vastasel juhul suhtuksime sellesse nagu iseenesest mõistetavasse asja.

Sageli jagame oma elu inimestega, kes on meie jaoks tavaliselt alati olemas olnud. Peeter Ristsoo oli üks nendest. Mulle tundub, et ma olen Peetrit tundnud terve igaviku. Minu vanemad olid Viljandist pärit, Peeter elas seal oma viimased eluaastad.

Ma ei mäleta, millal ma kuulsin esimest korda Peetri erakordselt omapärast naeru, see pidi olema 1980ndatel aastatel Beacon Beachis New Jersey rannas. Üks eesti ajakirjanik on öelnud Peetri naeru kohta, et see kõlab nagu „päikse peer“.

Jaanipäevadel, spordipäevadel ja Labor Day´l sai Jersey rannas kokku palju eestlasi. Mina mängisin kitarri, teised võtsid tühjad kokapurgid löökpillideks kätte ja nii oli koos tore musitseerida. Neil päevadel joodi palju alkoholi. Õlut müüdi pühapäeviti millegipärast ainult papppurkides ja kui need said tühjaks, siis täideti need poolenisti liivaga ja kasutati marakatena (marakas on liivaga täidetud löökpill).

Peeter jõudis USA-st Eestisse enne mind ja oli jõudnud end juba kuulsaks teha kui inimene, kellelt võib oodata kõike. Ma usun, et kodueestlased suhtusid temasse kui isikuvabaduse sümbolisse. Kui ma aastaid tagasi andsin välja ajakirja Global Estonian, siis Peeter ja tema kunagine abikaasa Juta Ristsoo olid mulle suureks abiks.

Paar nädalat tagasi Peeter helistas mulle. Me polnud temaga aastaid kohtunud, viimati nägimegi Eesti Majas. Aga me helistasime teineteisele. Mina kutsusin teda ikka maale endale külla ja tema lubas seda teha. Nüüd aga ei tee ta seda enam kunagi.

Peeter ei võtnud elu kunagi  liiga tõsiselt ja see on ilmselt õnnelikuks olemise peamine saladus.

Vaadates laulu- ja tantsupeolisi, pean ma ütlema, et eestlased on ilusad inimesed ja seda seetõttu, et mitte alati ei võta nad elu liiga tõsiselt, vaid nad on valmis ka lõbutsema, koos laulma ja tantsima. See laulurõõm on neid aidanud sajandeid raskustest üle saada. Kui midagi tehakse koos, annab see palju jõudu. Eestlastel läheb siis hästi, kui nad tegutsevad ühiselt. Ja kuuldes eestlasi koos laulmas, saan ma aru, et me oleme tõesti laulvad revolutsionäärid. See mõte ajas mind naerma.

Ja ma kuulen, kuidas Peeter naerab koos minuga.

Viido Polikarpus