Gotlandi saarele istutati 13. septembril roosipõõsas meenutamaks eestlastest paadipõgenikke aastal 1944, kirjutab ettevõtja ja jahikapten Meelis Niinepuu Postimehe arvamusportaalis.

13. septembri keskpäeval väljus Gotlandilt Slite sadamast piirivalvekaater, pardal Eesti ja Läti suursaadik, Rootsis elavate eestlaste ja lätlaste esindused, Gotlandi maakonnavalitsuse esindajad, piiskop. Meretseremooniaga mälestati neid tuhandeid eestlasi ja lätlasi, kes põgenesid 70 aastat tagasi septembris läheneva Punaarmee eest läände. Ligikaudu 10 000 neist võeti vastu Gotlandi rannikul. Varsti pärast seda läks meri ja rand pooleks sajandiks lukku.

Paljud eestlased jõudsid Rootsi lahtistes kalapaatides, mis alustasid teekonda Lääne-Eestist või saartelt. Paate ei viinud üle mere sugugi vaid kogenud kaptenid. «Merekaarti meil ei olnud. Oli vaid teadmine, et Rootsi on kusagil üleval vasakul,» rääkis üks paadipõgenik. Sageli mindi merele kalapaatidega, mis polnud maast kunagi olnud kaugemal kui mõni meremiil, või alustega, mis mahakantuna kuivasid metsa all. «Veel päev enne lahkumist paistis valgus paadi laudade vahelt läbi,» meenutab teine põgenik. Kolmas meenutab, et paat sai mootori samalt autolt, mis põgenikud randa sõidutas.

Edasi loe siit.

Meelis Niinepuu