Viido mõtteid mõlgutamas.  Harry Suckowi foto Skype´i teel.

Sügis on käes. Ma ei saa kuidagi mööda mõtlemast elu mööduvusele ja elumõttele. Minu ema oli sügavalt usklik, isa kohta ma seda päris kinnitada ei saa. Öeldavasti on 70% Eesti elanikkonnast usklikud, vähemasti selle sõna ühes tähenduses.

Pidagem meeles, et 12.–13. sajandil ei välistanud kristlus ja paganlus teineteist. Paljudes keskaegsetes kroonikates on kirjas, et paganlikud jumalad ja üleloomulikud olendid eksisteerisid ka kristlikus maailmas ja esindasid kurjust. Oluline oli see, kumb oli mõjuvõimsam.

Euroküsitluste järgi, mis viidi läbi 2010. aastal, vastas 18% Eesti elanikest, et „nad usuvad, et Jumal on olemas“, 50% vastas, et „nad usuvad, et on olemas mingi hing või elujõud“ ja 29%, et „nad ei usu, et oleks olemas mingisugune hing, jumal või elujõud“. Uurimuse järgi võiks need vastused viidata sellele, et eestlased on kõige uskmatum rahvas maailmas.

Aastail 2006–2008 läbiviidud uurimuse järgi vastas 14% eestlasi positiivselt küsimusele „Kas usk on teie igapäevaelus oluline?“. See oli kõige madalam protsent 143 riigis läbiviidud küsitluse järgi.

Vähem kui kolmandik meie rahvastikust peab end usklikuks. Nendest on enamik luterlased, kohalikud venelased aga on õigeusklikud. On ka vähesel arvul moslemeid, protestante ja budiste. Lisaks näiteks Maavalla koda ühendab taara- ja maausulisi. Tartus aga on registreeritud vene neopaganlik organisatsioon Vene Rahvausu Kogudus. Idee uskumisest ilma kokkukuulumistundeta paistabki iseloomustavat religiooni sisu Eestis.

Kirikud on Eestis pühapäeviti enamasti tühjad. Saadaoleva statistika ja uurimuste järgi kuulub religioossetesse ühingutesse umbes viiendik elanikkonnast.
Eesti suur narratiiv kujutab sageli ristiusustamist vaenuliku ja võõrana, mis rikast eesti paganlikku kultuuri välja tõrjus. Venemaa on mõjutanud ka eesti kristlust. Kas seegi on märk sellest, et miski hea ei tule idast?

Rist on vana paganlik sümbol ja sellisena peaks seda mõtestama kui universaalset sümbolit, mitte seotuna vaid kristlusega. Me näeme risti juba paleoliitikumiaegsetel koopajoonistustel läbi paljude kultuuride.

Kristlikud mõjud võivad tähendada erinevaid asju, alates kaudsetest mõjudest kuni ristitud isikuteni välja. Kristlik matus on matus, mis on suunaga läände, näoga pööratud ida poole.

Kremeerimine on kristlaste seas viimasel ajal üha populaarsemaks saanud, seda praktiseeriti ekstreemsetes oludes juba keskajal. Läti Henriku kroonikastki võib lugeda, kuidas liivlaste vanem Kaupo pärast lahingut põletati. Kaupo sai Madisepäeva lahingus surmavalt haavata, ta sai püha sakramendi osaliseks. Tema keha põletati kohapeal, luud aga viidi kaasa ja maeti Liivimaale. Ta oli teinud testamendi, millega pärandas kogu oma vara kirikule. Kõige tõenäolisemalt põletati Kaupo kohapeal seepärast, et ta suri kodust kaugel ja surnukeha oleks olnud raske transportida.

Mulle tundub, et pole raske mõista, kuidas kõige edukamad meie seast armastavad mõtelda, et nad on kuidagi erilised ja Jumala poolt ära valitud, vähem edukad aga tunnevad, et kõigevägevam on pannud neid proovile.

Sellised elusügise mõtted on toonud esile sügis looduses.

Viido Polikarpus