Minu kolm valentini, Heli tütar Eva-Maria, minu tütar Maarika ja abikaas Heli Suviste-Polikarpus.   Autori foto

Tehnika on tänapäeval väga kaugele arenenud. Kui ma Eestisse tulin, siis kasutati siin veel paljudes kauplustes arvelauda ja löödi kokku summa, mille eest oldi kaupa ostetud, aga veel tähtsam – kui palju pidi ostjale raha tagasi andma. Ma ei saanud kunagi aru, kuidas nupud arvelaual liikusid (samas – ega mul olnud ka iPodist mingit aimu, kui see ühel päeval kohal oli). Mul on aga selgelt meeles, et ma pidin usaldama müüjat, kes mulle süütul pilgul otsa vaatas ja täpset rahasummat nõudis. Mis mul üle jäi! Võtsin rahakoti ja maksin, mis nõuti.

Asjad on natuke teisiti nüüd, mil meil on pangakaardid. Ebaausad poemüüjad võivad nüüd minna panka ja teha su pangaarve tühjaks, minna internetti ja röövida ka selle kaudu su raha. Me usaldame ju digimaailma tihti enam kui inimesi ja see teeb asja neile lihtsamaks.

Kui ma Eestisse tulin ja sattusin töötama ühes ruumis koos Heli Suvistega, ei usaldanud ma teda üldse. Mitte sellepärast, et ta paistis kahtlasena, vaid vastupidi – mulle tundus, et ta on liiga usaldusväärne. Selline ei saa ju üks inimene olla! Ja peale kõige muu oli ta ka väga heatahtlik ja armas. Jah, ma abiellusin temaga. Aga enne seda ma tõesti arvasin, et ta oli „salaagent“, kellele oli tehtud ülesandeks uurida välja, kes ma selline olen. Äkki ma töötan CIA heaks? Oli ju kindral Einseln see, kes mu Eestisse kutsus.

Mis mu kahtlusi süvendas, oli asjaolu, et Heli oskas vene keelt. Öeldakse, et kui sa oskad kahte keelt, siis sa oled kakskeelne, kolme keelt, oled kolmkeelne, kui sa aga oskad vaid ühte keelt, siis oled sa ameeriklane. Eestisse saabunult ei erinenud ma eriti palju ameerika sõduritest, kes Teise maailmasõja ajal Prantsusmaale jõudnult imestasid: „Me pole elu sees näinud nii palju välismaalasi kui siin!“

Mida perfektsem Heli oli, seda rohkem ma teda kahtlustasin. Aga mis mind kohe algusest peale kõige enam võlus, oli tema naeratus. Ja kui Einseln oli meid ühte ruumi pannud, hakkas  Heli kohe koristama. Mina armusin temasse otsemaid, kui ta seisis minu laua ees tooli peal ja puhastas tolmust lampe.

Kui me hakkasime kohtamas käima, siis sain ma ta nii kaugele, et ta hakkas kandma lühemaid seelikuid ja kõrge kontsaga kingi. Muidugi oli minu jaoks oluline, et ta värviks oma juuksed blondiks, sest eesti tüdrukud on ju kõik heledate juustega.

Me abiellusime Heliga New Yorgis. Olin aga erakordselt üllatunud, kui ta teatas, et ta ei taha jääda Ameerikasse. Ja kui mina ei taha temaga koos Eestisse tagasi minna, siis läheb ta üksi. Mis mul muud üle jäi, kui koos temaga tagasi minna. Eks seegi süvendas minu kahtlusi!

Nüüd oleme temaga juba aastaid abielus olnud. Heli käib tööl, on olnud mulle suurepäraseks kaaslaseks ja kasvatanud üles kolm väga tublit last, kes on saanud kõrgharidused ja elus kenasti edasi jõudnud. Mina valiksin ta küll Aasta Emaks.

Ta on lõpetanud konservatooriumis Hendrik Krummi lauluklassi ooperilauljana, kuid jäänud alati tagaplaanile, sest on seadnud oma perekonna huvid esiplaanile. Ka praegu käib ta tööl, aga suudab hoolitseda kahe kodu eest – üks on linnas ja teine meie maakodu Kurenurmes Võrumaal. Me räägime Skype´i teel iga päev sellest, kuidas meil läinud on.

Sõbra- ehk Valentinipäev on tulemas. Heli on olnud minu Valentin ja jääb selleks elu lõpuni.

Head Valentinipäeva kõigile lugejatele!

Viido Polikarpus