Inglise keeles on tore vanasõna: “Aging is not for sissies” –  “Vananemine pole memmepoegadele”. Laiemalt võiks seda tõlkida nii: “Vananemine nõuab julgust”.

Elu aga ei küsi, kas julgust on või ei. Valikut ei anta, kõik meist lähevad sama teed. Vahe on ainult üksikasjades, sest oleme kõik vähemal-suuremal määral erinevad olevused.

Ja nii on, et leidub üksikuid, kes säilitavad rahuldava tervise ja teovõime kõrge vanuseni. Teised jälle kustuvad hoopis enneaegselt. Ehkki inimese eluea ülim piir pole palju nihkunud, on tunduvalt tõusnud keskmine eluiga, tänu arstiabi arengule, heale toidule ja parematele elutingimustele. Statistikat, eriti nn surevustabelit, vaadeldes leiame aga, et 20-aastastest inimestest jõuab vaevu 1% oma 90. sünnipäevani ja ainult 0.005% näevad 100. sünnipäeva, ja nendegi lõppaastaid kipuvad varjutama mitut liiki tervisehäired. Hiljuti turismilaevalt tagasi jõudnud sõber ütles, et ta pole sarnast hulka ratastoole varem näinud. Asjale positiivselt vaadates tuleb ometi rõõmustada, et tänapäeval saavad sedavõrd paljud puuetega ja kõrges eas inimesed ikka veel elu nautida. Vaid 50– 60 aastat tagasi polnud see kaugeltki nii. 

 
Kusagil 40. eluaastate lõpus tajub enamus meist, et hoolimata noorpõlve ootustest on maisel elul kord siiski lõpp. “Salaja sammumas sügise…,” väljendas seda kaunilt Lydia Koidula. Tasapisi kalduvad inimese mõtted pensionieale. Kuna meile midagi suhu ei kuku, siis nõuab ka uus, liginev elufaas järelemõtlemist ning ettevalmistusi. Selle kohta on kirjutatud virnade viisi erialaseid raamatuid. Mu sihiks pole siin neid arutada, küll aga panen paberile mõned üldised mõtted.   

On tõsi, et me oma tulevikku kontrollida ei saa, aga veidi juhtida saab teda siiski – teame ju hästi, kuidas mineviku vitsad võivad tulevikus valusalt peksta, või, vastandina, kuidas arukas plaanitsemine võib hiljem tõhusaid protsente kanda. Siia alla kuulub hoolekanne nii füüsilise kui vaimse tervise eest. See on endastmõistetav, kuid inimene on juba kord selline, et ikka ütleb: homme, homme… Teadagi on inimeste vahel rohkelt erinevusi ja igal tuleb ise leida/kujundada oma tee – vastavalt võimetele ning piiridele. Nii harrastab üks pensionär füüsilist tegevust: golf, suusatamine, sport jne, teine vaimset: raamatud, kaunid kunstid, ajugümnastika jne, kolmas vahepealset, kõikehaaravat.

Üks aspekt on aga kõigil sama: minna vanaduspõlve ilma ühegi kindla huvialata on sama, mis asuda merereisile ilma kompassi, kaardi ja päästepaadita! 

 
Võib veel esile tuua teisi juhtnööre, näiteks: kuidas vanaduspäevil suhtuda elusse üldiselt? Kuhu suunata oma pilk? Omaaegses Eestis oli populaarne laul “Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub”. Selles leiduvad sõnad: “Olen vanaks jäänd ja mälestustes elan.” On arusaadav, et elu lõppfaasis ei näi tulevik palju pakkuvat. Paratamatult pöördub vaade siis minevikku – nooruspõlv ja teised kuldsed ajad. Jah, aga need on vaid miraažitaolised pildid, kättesaamatult kadunud. Kui nad siiski inimest aitavad, hea seegi. Minu kõrges vanuses surnud tädi ütles aga vastupidist: ta ei soovinud minevikule mõelda, vaid vaatas tuleviku suunas. Ise olen nende kahe seisundi vahel, ehkki püüan hoolega jälgida tädi nõuannet. Selleks on mul isegi abinõu. Kujutlen, et olen osa lõputust seinast, mis minust kulgeb paremale, vasakule, üles ja alla. Sein ei luba mingit vaadet tahapoole (minevik), näen üksnes seina ennast (olevik) ja seda, mis on tema ees (tulevik). Sarnasest kujutlusest on olnud tõhusat abi, kui minevikumälestused vahel kipuvad vaevama.

Tore, võiks öelda, kuid kahjuks pole see asja lõpp. Siit edasi hargneb vananemisprobleem kolme valusasse harru, mis enamasti pole inimese kontrolli all:   

a. Kannatamine raskete, parandamatute terviserikete all.
b. Vaesus, kui majanduslik kandepind puruneb.
c. Üksildus, kui kaob elukaaslane või koguni perekond.

Siin avaldub inimeseks olemise traagika, millele täielikku vastust/lahendust pole leitud. Maailma usundid on seda püüdnud tänuväärselt teha, kuid pikk tee on veel käia. Vahepeal jääb ikkagi iga inimese enda mureks, kuidas ta antud seisundiga toime tuleb. Siiski, kui me ümbritsevat maailma vaatame, näeme selles tormipilvede kõrval ka palju eredat päikest – elu näib siiski edasi minevat. Eks selles lootuses kannab ka inimene oma selga laotud koormat.

Raul Pettai