Pettai on lõunaeesti murdes “mänd, männipuu”.  Foto: Viido Polikarpus

Viisin oma naise Heli Võrru bussi peale, ta pidi jälle tagasi Tallinna sõitma. Seejärel viisin Heli onupoja Tõnu Puura Katariina kohvikusse. Tahtsin Tõnut tänada, sest ta oli terve nädala olnud Helile suureks abiks talutööde tegemisel, samal ajal kui mina hoolega maalisin. Tõnu ülesanne oli talvepuud saagida, selle töö tegi ta ära nädalaga. Minu ülesandeks on need ka edaspidi ära lõhkuda, selleks ostsin eelmisel aastal endale korraliku Fiskarsi kirve.

Võrus olles astun alati Katariina kohvikust läbi, et heita pilk peale ka oma maalidele selle seintel ning maiustada kohviku suurepäraste saiakestega. Pärast kehakinnitust lubasin viia Tõnu tema koju Otepääle.

Olen kogu elu olnud tugev ja nüüd unustan ma vahel ära, et aastad on teinud oma töö. Ega ma just lonka, aga ettevaatlikum olen küll. Maa külgetõmbejõud paistab aastate edenedes mulle suuremat tõmmet avaldavat.

Oma kadunud nooruse otsimine võib inimese depressiivseks muuta. Kohe, kui minuga see juhtub, tuletan ma endale meelde, et ma ei pea iga päev tööl käima, sest ma olen ju pensionil! Ja selle üle olen ma väga tänulik. Samuti olen ma tänulik saatusele, et ma elan Eestis! Veel olen ma tänulik oma suurepärase, mõistva ja hoolitseva naise eest ning sõprade eest, kes mul on.

Muidugi olen ma unistava loomuga. Mitte et mul oleksid suured unistused, aga nad on minu omad ja võtavad suure osa mu ajast. Ma laulan enda rõõmuks, mängin klaverit või kitarri, maalin – need tegevused meenutavad mulle ühte Oscar Wilde´i tegelast, kes teatas, et ta on liiga vana, et olla „uus talent“. Muidugi ei pea ma maalimise või pillimänguga endale leiba teenima.

Järgmisel suvel saan ma 70-aastaseks. Igaüks, kellele see aastaarv ette kukub, on ilmselt ebameeldivalt üllatunud. Aga sama üllatunud ollakse iga uue kümnendi saabudes, olgu selleks numbriks 30, 40, 80 või 90. Või 100! Tõnu Puura isa saab järgmisel aastal 90. Minu onu, kes elab Austraalias, läheneb 100-le ja on siiani rõõmus ja terve. Mäletan endast, et 19-aastaselt, kui ma astusin USA armeesse ja parajasti käis Vietnami sõda, oli minul tunne, et ma ei ela 30-aastaseks. Kui ma nägin mõnda kodutut või alkohoolikut või muidu langenud hinge, mõtlesin, kas mina ka lõpetan oma elu kunagi samal viisil.

Juba kakskümmend aastat olen ma sõitnud Kurenurme ja Võru vahel mööda sildist, millele on kirjutatud „Rootsi-aegne pettai 0,4 km“. Algul ei teadnud ma, mis asi see pettai on. Ja mida tähendab Rootsi-aegne? Alati lükkasin ma peatumise ja asja selgeks tegemise järgmiseks korraks. Kui ma olin lõpuks endale selgeks teinud, mis asi on pettai, siis selgus, et mitte keegi, kellega ma sellest rääkisin, ei olnud seda puud näinud!

Nüüd oli mul autos ometi puuekspert Tõnu! Ja õnneks oli mul kaasas ka fotoaparaat. Peatasin auto teeveeres ja ronisime koos Tõnuga üle kraavi ning läbi tiheda võsa viidal olevas suunas pettai poole. Mets me ümber oli paks ja tume, mulle tundus, et just sealt võis leida Taara. Üle teise kraavi ronides oli näha uus viit sõnadega „Siitkaudu Rootsi-aegse pettaini“. Oleksin võinud vanduda, et meil tuli käia üle poole kilomeetri, nii et mulle tikkus juba tüdimus peale. Äkki kuulsin, et mu mobiil taskus helises. Haarasin selle kätte ja panin kõrva juurde, komistasin ja kukkusin näoli maha. Muidugi oli see Heli, kes helistas ja kuulis, et ma kukkusin ja vandusin kõva häälega. Ütlesin talle, mida me Tõnuga metsas otsime. Kui ta sai aru, et ma polnud endale viga teinud, hakkas ta naerma ja soovis meile edu meie aardejahil.

Lõpuks leidsime pettai siiski üles. See ei tundunud teistmoodi kui ülejäänud puud metsas. Tõnu kui puuteadlane selgitas, et pettai latv näitab, kui vana puu on.

Olin õnnelik, et lõpuks käisin selle Rootsi-aegse pettai juures ära. Ja kinnitan, et mitte lõpptulemus ei ole tähtis, vaid tähtis on teekond selleni. Kas mitte see teekond ei olegi elu mõte?

Viido Polikarpus