Ameerikas muusikukarjääri teinud 88-aastane tšellomängija Jüri Täht on nüüdseks tagasi kodumaal ja elab Tartus. Sel aastal mitu Oscarit võitnud film “Green Book” aga räägib osaliselt ka tema noorusajast. Miks filmis on tema prototüüp venelane, seda Jüri Täht ei tea.

Intervjuus ERR kultuurisaatele märkis Jüri Täht, et ta ei tea, miks nad filmis temast venelase tegid, võimalik, et nad ei teadnud üldse Eesti olemasolust. Jüri Täht ütles alati kõigile, et ta on eestlane, mitte kunagi, et venelane.

Jüri Täht tuli koos perega  Eestist ära, kui venelased sisse tulid. Tema vanaema oli Peterburis sündinud ja riigisakslane ning nii pääses perekond Ribbentrop-Molotovi pakti alusel ümberasujatena Saksamaale. Seal astus ta Stuttgarti konservatooriumisse, kus tal oli väga hea õpetaja ning sealt algas tema tšellomäng.
ERR: Kuidas te üldse sellesse Don Shirley triosse mängima sattusite?

See oli üks imelik lugu. Mina lõpetasin Dana kolledžis Nebraskas bakalaureusekraadiga ja mängisin tol ajal oma orkestris, teenisin natukene lisaraha. Seal sain tuttavaks ühe kontrabassimängijaga, kes mängis New Yorgis. Don Shirley'l oli alguses trios kaks kontrabassi, aga Shirley tahtis meloodia jaoks tšellot, millel on parem kõla, ja tookord see kontrabassimängija soovitas mind. Ma mäletan, et läksin veel Carnegie Halli ja mängisin talle ette ja sellest kujunes vahekord, mis kestis peaaegu 28 aastat.

Don Shirley oli väga iseteadev ja ma pean ausalt ütlema, et ma ei uskunud kõike, mida ta mulle rääkis, sest ta rääkis, et ta oli Peterburis käinud õppimas ja ma ei ole kunagi kuulnud, et ta oleks vene keelt rääkinud. Nii et mina ei uskunud hästi, et ta Venemaal üldse käis, aga see oli tema – nagu juudi keeles öeldakse – stück ja seda tema siis kuidagi arendas, et hakkas ise uskuma, et ta oli Venemaal käinud. Aga ma ei tea, kas see oli tõsi.

Miks ta pianistina nii andekas oli ja kuulsaks sai? Mis need tema omadused olid?

Tal oli loomulik tehnika. Kui sa panid talle Beethoveni sonaadi klaveripuldi peale, siis ta ei oleks saanud seda sealt lugeda. Tema oleks siis aeglaselt võtnud, selle tüki ära õppinud ning osanud siis seda mängida, tal oli tehnikat küllalt. Aga nii, et lehelt lugeda, seda ta ei saanud. Aga see oli jällegi omapärane and – kõik, mis ta ette kujutas, sai ta klaviatuuri panna. Aga temaga mängimine oli probleem, sest kõik need turneed, mis ma temaga tegin, tema mängis teistmoodi. Sa pidid kogu aeg kohandama omaenda mängu. Kui sa teda ei jälginud, siis oli asi läbi.

Vaata saadet Jüri Tähega kultuur.err.ee veebist:

https://bit.ly/2UW4Of3