6. detsembril suri 94-aastaselt armastatud kirjanik, üle 100 raamatu avaldanud Heljo Mänd.

Männi raamatute hulgas oli palju lastele mõeldud luulet, proosat ja näidendeid, lisaks tõlkis ta lasteluulet.

Kunstitasemelt paistsid eriti silma tema väikelasteraamatud, täiskasvanuile avaldas ta luulekogu ja romaani, kirjutab Eesti Päevaleht.

Heljo Mänd (1934. aastani Heljo Kleinmüller; 1946. aastani Heljo Raidla) sündis 1926. aasta 11. veebruaril Narvas.

Alates 1965. aastast oli ta vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige oli alates 1961. aastast.

Heljo Mänd pälvis aastal 2001 Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2016. aastal aga Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.

2013. aastal rääkis Heljo Mänd Menule, et valdav osa tema teoste prototüüpidest on tema lapsed ja lapselapsed.

"Lapsed tegid minust ka lastekirjaniku. Nõukogude ajal poleks ma saanud kirjutada sotsiaalsetel teemadel, ma poleks sobitunud nõutud piiridesse.

Lastekirjandus oli tsensuurivabam, see oli minu võimalus ja tee," rääkis ta ja lisas, et lastekirjaniku karjäärist ta tegelikult kunagi ei unistanud.

Ajaga sai see talle omaseks ja ta hakkas seda armastama, põhjalikult.

Edu ja õnnestumise valemiks pidas Mänd lihtsust, sest see on siiras ja pahedest vaba.

"Lihtsus on peamine, see on kõige alus. Samuti armastus.

Tee tööd armastusega, ära mõtle kuulsusele ja rahale. See on suur tahtmine kirjutada, millest sünnibki lihtsus. Lihtsus, mille taga peitub sügavus."

Samuti kinnitas ta, et kirjanik peab suhestuma lastega. "Lapsed tahavad krutskeid, neid ei tohi unustada."

Mänd arvas, et tema hinnangul on õnnelik see inimene, kes oskab näha maailma ka läbi lapse silmade.

Värve on rohkem, siirust ja helgust samuti.

2016. aastal, oma 90. sünnipäeval rääkis Heljo Mänd "Vikerhommikule", et kuigi teda tuntakse peamiselt lastekirjanikuna, siis viimastel aastatel oli ta üle läinud pigem täiskasvanud luulele.

"Igal ajajärgul on oma lood ja oma olemine.

Ega need, kes peavad mind lastekirjanikuks ja mõmmimammaks, see pole ju vale.

Aga ma olen muutunud. Kui tulin kirjandusse, siis polekski saanud täiskasvanutele kirjutada, sest see oli selline aeg kui minu proosa poleks sobinud.

Olin apoliitiline, aga nüüd on teised ajad," rääkis ta.

VES/ERR