Eestis on viimase seisuga tehtud vaid 34 ametlikku mammutileidu, aga vähestest leidudest hoolimata on Eesti teadlased andnud oma panuse mammuti elu uurimisse.

Uuringust on selgunud, et viimased mammutid olid Eesti aladel 10 000 aastat tagasi.

Tallinna Ülikoolis töötav arheozooloog Lembi Lõugas tegeleb muistsete loomade ja Tallinna Tehnikaülikoolis töötav Leeli Amon muistsete taimede uurimisega.

Lõugas ja Amon on viimastel aastatel Eestis kõige rohkem mammutite teemaga kokku puutunud.

Planeedi ajaloos on olnud palju erinevaid londilisi, aga karvane mammut ilmus kaks ja pool miljonit aastat tagasi.

Tema hiilgeaeg oli 100 000 aastat tagasi, kui Euraasia oli enamuses jahe stepp.

Seega, kiviaja inimene puutus mammutitega väga pikalt kokku.

Lõugase sõnul on alati spekuleeritud selle üle, kas mammutite väljasuremise põhjustas inimene või mitte.

"Kujutate ju ette Euraasia territooriumit, kiviaja inimeste populatsioonid olid ikkagi väga väikesed, et mina väljaküttimise teooriat ei usu," ütles Lõugas.

Just Lembi Lõugas avastas, et ühed viimased suured mammutid elasid tänapäeva Eesti aladel.

Täpsemini on Euroopa kolm nooremat leidu Eestist, Lätist ja Loode-Venemaalt – kõik dateeriti 10 000 aasta kanti, mis tähendab üleminekuaega holotseeni ehk kaasajaga võrreldavasse kliimasse.

"Kui Eestist taandus viimane suur Skandinaavia liustik ja lõpus kliima järjest soojemaks läks, siis tegelikult Euroopas mammut juba suri välja.

Enne soojema kliima saabumist oli üks 1000-aastane külm periood.

Tõenäoliselt kuskilt Venemaa loodeosast, kus veel Euroopa pool mammutipopulatsioon säilis, tuli üks viimastest mammutikarjadest ka Eesti poole," lausus Lõugas.

Elevuse tekitanud leiud on kaks purihammast, mis tulid välja juba 19. sajandi lõpus kraavikaevamisel Puurmanni lähistel ja seisid riiulil ligi sada aastat, kuni Lõugas ja kolleegid moodsate vahenditega tuvastasid, et need on üpris hilised.

Leeli Amoni töörühm Tallinna Tehnikaülikooli geoloogiaosakonnas uuris pärastjääaja taimkatet, kliimat ja selle muutust.

Selleks puurisid Amon ja kolleegid settesse, mis ulatus 15 000 aasta taha, pärast viimase mandrijää taandumist.

Sette uurimisest selgus, et üleminek jäätumisest lopsaka taimestikuni oli väga kiire.

Teadlased kasutavad erinevaid meetodeid, et  tuvastada iga kübe alates õietolmust ja lehetükkidest kuni pisiorganismide, vetikate ja keemiliste elementideni.

Töögrupp lubab peatselt uusi palju täpsemaid tulemusi, aga juba on tuvastatud, et ajavahemikul 4000–8000 aastat tagasi oli Eesti aladel palju soojem ja ilm ning taimestik meenutas tänapäeva Kesk-Euroopat.

"Kliimamuutused on jätkuv protsess. Need on toimunud minevikust saati, need toimuvad praegu ja toimuvad ka tulevikus," ütles Amon.

VES/ERR