Bianca Mikovitš
This email address is being protected from spambots. You need JavaScript enabled to view it.

 

Oskar Uluots sõjakooli kadetina.

 

Enne 1941. aasta juunit erru lastud ja reservi arvatud umbes 200 Eesti ohvitseri lülitati varem kogutud andmete alusel NKVD poolt küüditatavate nimekirjadesse ning saadeti Põhja-Venemaa ja Uurali vangilaagritesse.

 

Mõne üksiku erandiga lasti nad kõik maha või hukkusid laagrites.

Kaadriohvitseride hulgast valiti 24 kõrgemat ohvitseri, kes saadeti Moskvasse nn täienduskursustele.

 

19 neist arreteeriti hiljem ning pea kõik hukkusid.

 

Suvelaagrisse jäänud ohvitserid ja mõned allohvitserid arreteeriti ning küüditati samaaegselt üldise küüditamisega juunis 1941.

Mais 1941 olid meeleolud sõjaväes ärevad. 1939. aasta otsused viisid Eesti liitumisele Nõukogude Liiduga ning oma riigi eest võitlema valmistunud sõjaväelased kamandati 1940. aasta suvel üle Punaarmee koosseisu.

 

Paarsada ohvitseri saadeti erru, teistele jäi küll varasem vorm ning relv, kuid auastmete süsteemi muudeti ja senine struktuur lõhuti.

Eestimeelne ja võitlusvalmis ohvitserkond jäi kohe uue võimu hambusse, arreteerimised algasid juba 1940ndal.

 

Erru saadetutega polnud muret – neid üksikult kodust kinni võtta ja külmale maale surema saata oli lihtne.

Hoopis raskem oli lahti saada kaadrisõjaväelastest, kes kandsid relva ning kellel oli oma meeste toetus.

Ohvitserid panid märke lugedes tähele, et Venemaa valmistub sõjaks – armees viidi läbi vaktsineerimisi ning sõduritele jagati paberirullikesi nende andmetega, tuvastamiseks haavatasaamisel või langemisel.

Omavahel arutati, kas ei peaks lihtsalt metsa pagema. “Kui oleks teadnud, et paari nädala pärast sõda algab ning ette aimanud, mis ohvitsere ootab, siis olekski pidanud metsa minema,” tõdeb Oskar Uluots (1904–1991) hilisemates mälestustes.

Seda, et korraga võetakse kinni ja viiakse Eestist ära ligi 300 ohvitseri, kellest aastate pärast jõuab koju vaid käputäis, ei näinud keegi uneski.

Hästi saladuses hoitud kurikaval plaan õnnestus hiilgavalt.

 

 

 

Mis õppus see selline on?

1941. aasta maikuu lõpuks viidi väeosad suvelaagritesse ning paigutati põhiliselt Petseri Põhja- ja Lõunalaagritesse.

 

Osale meestele öeldi, et õppus on mõeldud kirjaoskamatuse likvideerimiseks.

 

See oli paras naljanumber. Niigi oli probleeme sellega, et eestlastest ohvitserid kippusid hariduselt punaarmeelastest üle olema.

 

Kuna seda ei tohtinud olla, tehti tublit teatrit ning isiklikku tööplaani kirjutati, et käib kibe lahinguteooria omandamine ja poliitharimine.

Suvelaagris hakkas kiiresti süvenema tunne, et midagi on valesti, sest ohvitseridel ei lubatud viia läbi õppusi ega territooriumilt linna minna.

“Igaühel, kes vähegi mõtles, oli asi selge,” märgib Uluots. “Oli aru saada, et midagi on lahti.”

14. juunil tuli käsk, et tema mehed on määratud laagrist 7 km eemal väljaõppeplatsi puhastama, kuid Uluotsa nendega koos minna ei lubatud.

 

Vene keelt purssides õnnestus Uluotsal politrukilt välja kaubelda luba minna hobusega meeste juurde vaatama, kuidas neil läheb.

 

Eest leidis ta niisama ringi vahtivad mehed, sest tööriistu polnud, ka selget ülesannet mitte.

Tagasi laagris tõusis sellest suur pahandus – oli ju tööülesanne välja mõeldud selleks, et ohvitseri meestest eraldada.

“Laagris pisteti mulle nina alla vene keeles kirjutatud paber meeste nimedega ja kästi alla kirjutada.

 

Öeldi, et need lähevad kõik manöövritele,” meenutab Uluots. Ta taipas kohe, et tegu on millegi muuga, sest nimekirjas oli mehi, kellel polnud tavaliselt manöövritega üldse mingit pistmist. Oma mõtteid jagas ta ka paari staabiohvitseriga.

Kohe pärast seda kirjutas Uluots naisele, et ilmselt ootab teda arreteerimine.

 

Õnneks oli laagris käimas üks tuttav Läänemaa mees, kellega ta sai kirja teele saata. Ametlikult polnud see lubatud. Ümbrikusse läks ka enamik palgaraha, ligi 800 rubla.

Siis algasid ettevalmistused “manöövriteks”. Meestel kästi kaasa võtta pliiatsid, paberid, pesu ja tekk. “Mina mõtlesin kohe, et mis kuradi tekki mul seal tarvis on. Ma olen manöövritel küll ja küll käinud, kus mul seal tekk oli,” kirjeldab Uluots.

Et jutt manöövritest usutavam oleks, jagati meestele Petseri lähiümbruse kaarte.

 

 

Keegi ei tulnud tagasi

Mehed pandi veoautodesse nimekirja alusel. Kõigile autodele oli määratud saatja.

 

Uluotsa masinal oli selleks üks venelasest politruk, kes istus nii, et tal oleks kõigist ülevaade.

 

Kui mehed nalja tegid, hakkas temagi naerma, aga kui Uluots talle otsa vaatas, siis jäi kohe vait ja küsis vene keeles, et millest jutt käib.

Ohvitserid viidi Petseri Kaitseliidu majja, kus nad esmalt ühes ruumis istuma pandi ja siis juba ükshaaval välja hüüti.

 

Meestele öeldi, et seal saavad nad kaardid ja ülesanded manöövriteks.

 

Ootajad panid muidugi tähele, et ükski neist, kes sisse läks, välja enam ei tulnud.

Kutsumise järel tuli minna läbi kitsa ruumi, mille akendel ja seintel olid tekid.

 

Uluots on kindel, et nende taga olid relvastatud mehed, et vajadusel reageerida.

Kolmandasse ruumi sisenedes ootasid ees kolm püstolitega NKVD ohvitseri, kes kamandasid käed üles ja küsisid ruumis laua taga istuvalt mehelt, kas sellest mehest on foto olemas.

 

Paar kuud varem oli kõigilt nõutud kolme värsket dokumendifotot, kus nad olid Eesti sõjaväevormis, kuid Punaarmee auastmetunnustega.

 

Seal ruumis said mehed teate, et nad on armeest vallandatud ja arreteeritud.

Nüüd tuli neil astuda läbi ukse, kus paar trepiastet viis lavaalusesse orkestrikasti, seal ootasid sõdurid.

 

Meestelt võeti ära relvad ja ja lõigati maha õlakud. Samuti võeti ära raha, sõrmused, portsigarid, sigaretid.

“Hea noosi said nad sealt,” mainib Uluots. Temal endal oldi valmis laulatussõrmus kas või koos sõrmega ära kiskuma.

 

Koos Uluotsaga arreteeritud leitnant Alfred Tiru rääkis hiljem, et mehed tehti nii puupaljaks, et tema enda varandus koosnes ühest kopikast ja taskurätist.

Asjadest lagedaks tehtud mehed istusid vaikselt saali põrandal, ruum aina täitus.

 

Seda, mis edasi toimub, keegi ei seletanud. Mehed olid kindlad, et neid ootab mahalaskmine.

Hiljem pilti kokku pannes ja omavahel võrreldes, mis ajal keegi Petserisse toodi, saadi aru, et tegutseti täpse plaani alusel ja nii, et sõidud toimuks sellise intervalliga, et korraga liiga palju ohvitsere ühes kohas ei oleks.

Üks eestlasest autojuht, kes laagri ja Petseri vahet sõitis, taipas ilmselt, mis toimub, jättis auto maha ning jooksis minema, et toimuvas rohkem mitte osaleda. Kogu operatsioon sai läbi 15. juuni päikesetõusuks.

 

 

Mis edasi saab?

Seda, et midagi head tulemas pole, mehed enda eest ei varjanud. Arvati, et kui kohe maha ei lastud, siis ehk viiakse kuhugi Venemaale, leidub sealgi sobivaid kohti.

 

Mehed oletasid, et ehk pelgas punavõim kohalike elanike reageeringut ning ei söandanud neid kõiki kodus püssi ette saata.

Samal ajal valitses nende üksustes teadmatus. Garaažiülem vanemseersant Tiit Mee oli saanud korralduse 14. juuniks rohkem bensiini varuda ning panna valmis kaks veoautot.

 

Tema ei osanud selles midagi imelikku näha enne, kui järgmise päeva hommikul. Siis toodi väeossa veomasinaga vöörihmad, kaarditaskud ja püstolikabuurid.

“Oma mehed ei teadnud, võõrad meile midagi ei rääkinud,” on Mee meenutanud. Hakkasid levima kuulujutud ulatuslikust mahalaskmisest.

Päeval, kui algas arreteeritud ohvitseride teekond rongiga Riiga ning sealt edasi koos Läti ja Leedu ohvitseridega Venemaale, korraldati nende üksustes miitingud.

 

Seal anti teada, et kuulsusrikka Punaarmee read on edukalt puhastatud rahvavaenlastest, reeturitest ja Inglise agentidest. Garaažiülem Mee arreteeriti kuu aega hiljem.

Kui palju täpselt mehi tol päeval Petseris kinni võeti, on teadmata.

 

Mitmesugused arvutused näitavad, et see arv võis olla 225–235. Samal päeval võeti ohvitsere kinni üle kogu Eesti nii väeosades, kodudes kui mujal. Arreteerimisi oli ka hiljem.

Teekonnal Krasnojarski kraisse Norilski vangilaagrite kompleksi püüdsid sõitjad mitmel korral üle lugeda, kui palju on lätlaste ja leedukate hulgas eestlasi. Arvud on kõik erinevad, vahemik ulatub 276st 318ni.

 

 

Mehed hakkasid surema

Norilskis alustasid tööd NKVD uurijad, et meestele sobiv süü leida. 1941. aasta lõpus ja 1942. aasta algul pidas Norilskis väljasõiduistungeid Taimõri ringkonna tribunal, kes tegutses hirmuäratava tõhususega.

 

Oskar Uluotsa poja Ülo Uluotsa andmetel lasti 1943. aastal laagris maha 69 sõjaväelast.

 

Tapsid ka nälg ja kehvad elutingimused. 1943. aasta alguseks oli tapetud või kindlasti surnud 124 meest, aasta lõpuks tõusis see arv 167 meheni.

 

Esimestena surid kõhukamad; sitkemad ja kõhnemad pidasid kauem vastu.

Lõpuks jäid ellu need, kel oli mõni erioskus, jaksu võidelda pealetungiva minnalaskmismeeleoluga, kuid eeskätt õnne. Veel aastakümneid hiljem tuli Oskar Uluotsale klomp kurku, kui ta meenutas, kuidas prügikastist kalatükke korjates oleks peaaegu kokale vahele jäänud, kuid siiski pääses.

Kõige enam rõhus ohvitsere see, et nad ei saanud teha seda, milleks olid välja õpetatud: võidelda.

Ei saanud võidelda 1939. aastal oma riigi eest. Ja magasid maha võimaluse võidelda iseenda eest Petseri Kaitseliidu majas, kui relvad olid veel käes.

“Olime arvulises vähemuses,” arutasid mehed hiljem. “Aga oleksime surnud vähemalt asja eest.”

Oskar Uluots tuli vangilaagrist ja sellele järgnenud sund­asumiselt Põhja-Kasahstanist Javlenskist tagasi 1956. aasta kevadel invaliidina.

 

14. juunil 1941 hommikul alanud sõit “manöövritele” kestis kokku 15 aastat. Tema süü oli olla Eesti ohvitser ja Jüri Uluotsa vend.

Oskar Uluots nägi ära Eesti taasiseseisvumise, kuid minevik painas teda lõpuni.

“Võib-olla olid 1939. aastal vastu võetud otsused poliitiliselt õiged, et säästa maad ja rahvast, kuid meie suhtes oli see ülekohus,” arutleb ta.

 

“Meil ei lubatud täita oma kohust. Meil ei lubatud surra ohvitseri surma. Meid tapeti niikuinii. Ja tapeti kui lojuseid, mitte aga kui mehi, kes olid andnud vande.”

Artikkel ilmus 12. juuni Maalehes. Artikli kirjutamisel on kasutatud Oskar Uluotsa poja Ülo Uluotsa koostatud teost “Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus” ning Lembit Lauri usutlust Oskar Uluotsaga aastast 1988.

 

Petseri Kaitseliidu maja.  Arhiivifoto