Möödunud nädalal Aegna saare ja Naissaare vahelt merepõhjast avastatud allveelaeva vrakk asub Tallinna kesklinnast linnulennult vaid viieteistkümne kilomeetri kaugusel. Tundub väga lähedal, kuid sügavus teeb vraki nii kättesaamatuks, et Eestist suudab selle juurde sukelduda vaid kümmekond meest, kirjutab 30. mai Eesti Päevaleht.  Möödunud nädalal veeteede ameti uue mõõdistuslaevaga kogemata avastatud allveelaeva vrakk asub tegelikult sukeldujatele tuttavas kohas. „Me teadsime seda kohta küll. See nägi välja rohkem nagu rusuhunnik ja arvati, et tegu on torpeedovõrguga. Kuid sügavus on seal selline, et lihtsalt hobi mõttes polnud mõtet kontrollima sukelduda,” meenutas hobisukelduja Kaido Pähn, kellel on selja taga 22-aastane sukeldumiskogemus. Kui aga veeteede amet teatas leitud allveelaevast, ei mõeldud kaua. Paari päevaga oli Pähnil ja tema sõpradel minekuplaan koos ja reede õhtul võeti kurss merele. Kuuekümne meetri sügavusele sukeldumine ei ole naljaasi ja ihuüksinda seda ette ei võeta. Sellepärast asus allveelaeva poole teele viieliikmeline meeskond. Laevale sukeldus kolm meest: Tanel Urm, Kaido Kritšmann ja Meelis Voevodin. Võimaliku hädaolukorra puhuks jäid paati täies sukeldumisvarustuses valvele Kaido Pähn ja paadijuht. Laskumine allveelaevale võttis sukeldujatel aega vaid kolm-neli minutit, kuid laeva ümber ringi vaatamiseks oli väga piiratud aeg. „Sukeldumisel lahustuvad veres ja kudedes erinevad gaasid, muu hulgas ka lämmastik. Gaaside lahustumine rõhu all on kiirem, kui nende hilisem väljumine, mille tõttu tuleb pikaajalisel sügavuses viibimisel kasutada ülestõusmisel erinevaid dekompressiooni režiime, kus eri sügavustel tehakse peatusi, et järkjärgulise rõhu vähendamisega anda organismile võimalus lahustunud gaasidest turvaliselt lahti saada,” selgitas Kaido Pähn. 25 minutiks 65 meetri sügavusele sukeldumine tähendab rohkem kui tunni aja pikkust dekompressiooni viie peatusega. Läbi pimeduse alla jõudnud meestel vedas: laev oli kohe käeulatuses. „Ma jõudsin enne Tanelit alla ja hakkasime lampidega vaatama, sest selles sügavuses näebki nii palju, kui lambid näitavad,” kirjeldas Kaido Kritšmann ja lisas, et Läänemeres kaob loomulik valgus 40 meetri pealt ja edasi valitseb igavene pimedus.   Laeva päritolu kohta on praegu kaks peamist hüpoteesi. Veeteede ameti hüdrograafiaosakonna juhataja Jaan Lutt pakkus versiooni, et leitud laev on 1941. aastal Juminda miiniväljalt pagenud jooksik M98. Laevale vaatlusroboti saatnud Tuukritööde OÜ juhi Kaido Peremehe hinnangul võib aga tegu olla 1950. aastatel õppeotstarbel uputatud allveelaevaga. Kas tõene on esimene, teine või hoopis mõni kolmas versioon, pole veel praegu teada. Selguse saamine on aga keeruline. Laev on kaetud setetega, samuti on teda närinud korrosioon, nii et lootus leida kerelt ilusat ja selget pardanumbrit on väike. Laevale plaanitakse sukelduda veel vähemalt korra, et siis juba ette võtta spetsiifilisem uurimine.