Saabunud 1989. a. Narva Peterburist, kus ta vene keelt õppis, oli tol korral Szilárd Tibor Tóth’i ainus ost eestikeelne ajakiri Akadeemia. Ostu juures oli umbkeelne ajalehemüüja küsinud, milleks ta sellises imelikus keeles ajakirja üldse ostab. Siit sai alguse Szilárd Tibor Tóth’i salaarmastus Narva vastu, millele järgnes eelmisel sügisel Narva kolimine, et selles piirkonnas keeleõpetajana töötada. Szilárd võiks kirjutada doktoritööd 17. sajandi lõuna-eesti keelest Tartus või teha seitset keelt valdava polüglotina karjääri Budapestis, õpetada ungari keelt, jne. jne. – aga ta on seda kõike juba teinud. Tema teadusartiklite loetelu on üle kahe interneti lehekülje. Szilárd ütleb, et Narva on ingerimaa pealinn. Ta on kohaliku ingerisoomlaste seltsi liige, kuid muretseb laiemas perspektiivis kogu soome-ugri keelemaailma pärast. Venelastele soome ja eesti keele õpetamine on talle läbimõeldud missioon.  Szilárd soovib motiveerida õppureid ja on valinud selleks eratunnid keelefirmas. Just klassides õpetades koges ta seda suurt tegematajätmist, mis pole suutnud veerand sajandi jooksul motiveerida muulasi eesti keelt õppima. Tema vahvaks elevust tekitavaks õppevahendiks on nii võrokeelne aabits, kus esineb sõna susi, kui ka see, et õpilastel tuleb selgeks saada nii Narva valss kui Tartu marss. Ta on veendunud, et kui eesti keel on  võõrkeel nii õpetajale kui õpilasele on hõlpsam näiteks eesti keelt venelastele õpetada, kuna see välistab alateadlikud ajaloolised barjäärid.   8. märtsi 2013 Päevaleht,  Rein Sikk’u artikli põhjal Aime Andra