See peaks olema võimatu, sest aju sisaldab ensüüme, mis pärast inimese surma kiirendavad sealsete kudede lagunemist. Kuid Lääne-Türgis Seyitömer Höyükis pronksiaegse asulakoha kaevamisel leiti midagi ebaharilikku. 4000 aastat tagasi maavärinas pinnase alla mattunud nelja inimese pealuudest paistsid välja üsna hästi säilunud ajud.

Isegi mumifitseerunud inimestelt leitakse tavaliselt vaid väga väheses koguses ajukude, ja sedagi ülimalt harvadel juhustel, vahendab Helsingin Sanomat. Leid Türgist oli seega ootamatu.
Inimjäänused ise olid põlemisjälgedega, ja ka ajud olid saanud kõrvetada, aga oli vaja veel palju rohkemate asjade kokkusattumist, et aju oleks võinud nii kaua hauas säiluda.
Esiteks tuli: kui surnu ajud on keenud oma ajuvedelikus, siis on võinud kaduda kogu hapnik ja niiskus ja seega aeglustanud lagunemisprotsessi.
Teiseks pinnas, mis sisaldas kõvasti kaaliumi, magneesiumi, alumiiniumi ja boori: kui need elemendid on reageerinud aju rasvhapetega, siis on võinud tekkida nn laibavaha - seepjas aine, mis vahatas ajud oma vormi. Laibavaha tekib vaid keha rasvastes osades, kuid ta on väga püsiv aine, eriti kui säilub õhuvabas, jahedas keskkonnas.
Boori mõjul on moodustunud ka nõrk klaasjas pind (nn bioportselan) aju ümber, hoides selle kudesid paremini ühes tükis.
www.FORTE.ee
8. oktoober 2013