Mart Helme, suursaadik

Kui Eesti ja Venemaa 1995. aasta sügisel piiriläbirääkimisi taasalustasid, olid Balti riigid võbelevas seisus. Kõigest paar aastat enne seda oli Moskvas välja käidud nn. lähivälismaa doktriin, mis sedastas, et Venemaa peab tegema kõik, mis võimalik, hoidmaks endisi liiduvabariike oma mõjusfääris.

Balti riikide pealinnades oli samal ajal juba otsustatud võtta kurss ühinemisele Euroopa Liidu ja NATOga. Ei saa öelda, et läänes seda kurssi rõõmuhõisetega tervitati. Jahutamaks meie indu ja meie dresseerimiseks viidati takistusena kogu aeg meie lahtistele probleemidele suhetes Venemaaga: vene vähemuse väidetavalt ebaõiglasele kohtlemisele, kodakondsusküsimustele, meie kahtlastele natsikalduvustele, kõige enam aga vajadusele sõlmida Venemaaga uus piirileping.

Pange tähele: kõik meile esitatud murekohad olid nagu venelaste suust kukkunud, üksnes esitatud mõnevõrra viisakamas toonis.

Täies mahus artiklit 27. jaanuari Õhtulehest saab lugeda siit.