„Kuulsin harakalaulu, kui me siia tulime,” ütleb Mati Lepikson, kui poseerib fotograafile pajuvõsas, mida harakad pesapaigana eelistaksid. Ent siin linnaveerel on jalutavad inimesed ilmselt lindude meelest ohtlikud.   Foto: Martin Dremljuga /EPL

Harakapesa kaalub umbes neli kilogrammi ja lindudel kulub selle ehitamiseks kuni kuu aega.

Vanarahvas olevat teadnud, et harakas annab märku uudistest ja õnnetustest ning talle saadeti terveks saamise nimel haigusi. Ta võtvat inimeste tagant kõike, mis kiiskab. Kuid tänapäevalgi ei tea inimesed harakast üleliia palju.

Tallinna prantsuse lütseumi 15-aastase õpilase Mati Lepiksoni uurimistöö – mis sai tänavu riiklikul õpilaste teadustööde konkursil ühe parema põhikooliastmes valminud uurimuse auhinna – aga selgitab, kuidas harakas saab hakkama ellujäämi-seks olulise ülesande ehk oma pesa ehitamisega.

Selgus, et nokaotsast sabani tavaliselt 45-sentimeetrine lind – kusjuures poole mõõdust moodustab saba – on võimeline pessa kandma ja ehitusmaterjalina kasutama rohkem kui meetriseid oksaraage. Keskmise oksa tassi-miseks teeb isalind sama palju tööd, kui teeks 80-kilone mees 2,5-kilogrammist halgu tassides. See võib küll esialgu tühisena tunduda, aga linnul on vaja tohutult materjali ja seetõttu sõelub harakas pesa ja materjali leiupaikade vahel vähemalt 2500 korda.

Peale sadade oksaraagude kasutasid linnud ka kilo või paar savi, olenevalt sellest, palju seda õnnestus hankida, ja voodriks tuhatkond taimejuurt. Harakapesa kaalub tavaliselt kolm-neli kilogrammi ja seda ehitatakse kuni kuu aega. Nüüd, mai alguseks on harakad juba oma kuue kuni kaheksa munaga hakkama saanud.

Kõige kibedam pesaehitus käib harakatel hommikul kella kuuest üheksani, kui linnud veedavad pesa kallal nokitsedes umbes kaks minutit ja lendavad pesale tunnis umbes 25 korda. See on nii sageli, et Lepikson täheldas: hommikuti jäävad linnud suisa üksteisele jalgu.

„Nii hämmastav, kui see ka pole, on harakapesi ülivähe uuritud,” märkis Lepiksoni juhendaja ornitoloog Jaanus Elts. Varem on küll üksikuid pesasid mõõdetud ja kaalutud, aga ehitusmaterjali va-likut ja hulka pole kirjelda-tud. Pesaehitus on linnu elus üks kriitilisemaid aegu ja selle uurimine on oluline ka mõistmaks, kuidas linnud kliimamuutusega hakkama saavad, selgitas Elts.

Lepikson hakkas lindude vastu huvi tundma 11-aasta-sena, kui sattus osalema Tallinna linnuklubi veebiviktoriinis, mille ta ka võitis. Siis käis ta klubiga veelinde loendamas. Ja korraga oligi tekkinud linnuhuvi. Peagi hakkas ta õpilaste teadusliku ühingu kaudu endale juhendajat otsima. Selleks, et arendada enda teaduslikku mõtlemist, põhjendab Lepikson.

Kui Elts oli oma Jõgevamaa talus filminud roosipõõsasse pesa ehitavat väike-rohelindu, tuli tal mõte ka köögiaknast ja välja pandud kaamerasilmaga harakapesi jälgida. Selle umbes 16-tunnise materjali andiski ta Lepiksonile analüüsida.

Peale selle sõitis tandem päevade viisi mööda Lõuna-Eestit, et leida mahajäetud harakapesi. Veendumaks, et pesa on tõepoolest hüljatud, käidi seda mitu korda kontrollimas. Lepikson harutas lahti seitse harakapesa. Poisi keskendumisvõime avaldas juhendajale muljet. „Ma kõrvalt muigasin, kuidas ta nohistades päikesekuumas muudkui oksi pesast lahti ha-rutas ja ükshaaval üle mõõtis,” rääkis Elts.

„Mõnd harakat nähes tulevad kohe need laua taga veetud tunnid meelde... Ära-tundmisrõõmu on ikka. Ha-raka hingeelust jagan ma kindlasti nüüd palju rohkem,” seletas Lepikson. Muuseas, viimati nägi ta ise harakat paar päeva tagasi koduaias, kui see üritas koera kausist toitu napsata.

Peale lindude uurimise on Lepikson ka tunnustatud noor loodusfotograaf.

Eesti Päevaleht