Berliini asutati diplomaatiline esindus  juba 1919. aasta kevadsuvel, mil Saksa välisministeerium tunnustas Mihkel Martnat kui Eesti Vabariigi esindajat.
Kuid juba enne iseseisvumist 24. veebruaril 1918 püüdis Eesti välisdelegatsioon saada ühendust Esimesest maailmasõjast kurnatud Saksa riigiga. Esimesed katsed ei kandnud aga vilja, vaid keiser Wilhelm II väed okupeerisid Eestit kuni 1918 sügiseni.
Tuntud sotsiaaldemokraadi Martna abiks soovitati sekretär-konsulina töötama aastaid Berliinis elanud Friedrich Karlsonit. Nende esimeste Eesti diplomaatide ühisesse ametiaega Saksamaal langes hulk ajaloolisi sündmusi, nende hulgas  Landeswehr´i sõda, millest võtsid osa riigisaksa üksused ja eestlaste sõjavangide kojuaitamine. Kuigi Mihkel Martna diplomaatiline karjäär jäigi lühikeseks, juba samal aastal sundisid tervislik seisund ja poliitilised olud teda Eestisse naasma, siis pani ta Saksamaal maha tugeva nurgakivi Eesti-Saksa suhete arendamisel, sest just sakslastega seovad eestlasi aastasadu lähedased ajaloolised ja kultuurisidemed.

Eesti saadikud Saksamaal
Peale Martna lahkumist Berliinist, sai noore esinduse uueks asjuriks – Eesti Vabariiki polnud veel de jure tunnustatud – Eduard Vilde.
Kirjanikust diplomaadile järgnes asjurina Karl Menning, kes sai täievolilised saadikuvolitused alles siis kui oli olnud kolm aastat ametis. 1934.a. andis president Paul von Hindenburgile oma volikirja üle järgmine saadik, Friedrich Akel, kes oli kogunud diplomaatilisi töökogemusi Stockholmis. Esimene Eesti sõjaväeatašee, kolonel Ludvig Jakobsen, alustas Berliinis oma töö 1936. Momendil esindab meie vabariigi kaitseväge Saksamaal kolonelleitnant Kristjan Moora.
Kolm aastat hiljem alustas Tiergarteni diplomaatilises esinduses teenistuse üks sõjaeelseid edukamaid karjääridiplomaate Rudolf Möllerson. Tema ametiaega jäi Teine maailmasõda koos kõigi sellest tulenevate raskete probleemidega, samuti valutekitav kohustus anda esinduse võti 1940. aasta suvel NL esindajale.   
Peale Eesti taasiseseisvumist sõlmisid Eesti ja Saksamaa uuesti diplomaatilised suhted. Eestit saadeti tolleaegsesse pealinna Bonni esindama Tiit Matsulevitš, kes sai peagi erakorralise ja täievolilise suursaadiku volitused. Balti Informatsioonibüroost koliti 1993. aasta suvel üle Reini - linna valitsusrajooni esinduslikku hubasesse villasse.
Kolm aastat hiljem andis suursaadik Margus Laidre üle oma volikirja liidupresident Roman Herzogile. Diplomaadi ülesandeks jäi ettevalmistuste tegemine saatkonna kolimiseks taasühinenud Saksamaade pealinna Berliini, kus ajutine büroo avati Kurfürstendamm 56. Hädahoones pidi töötama mõned kuud ka Riina Ruth Kionka (nimetati suursaadikuks 2000. aasta sügisel) enne kui diplomaatiline esindus kolis tagasi sinna, kus olid tema juured. Peale dr. Kionkat oli Hildebrandstraße esinduse peremeheks Clyde Kull, temale järgnes omakorda praegune suursaadik Mart Laanemäe.

Eesti saab Berliinis elegantse esinduse
Eduard Vilde ametiajal arenesid välja diplomaatilised struktuurid ja nii tekkis vajadus riigi oma esinduse järele. Tänu tollase peakonsuli Voldemar Puhki toetusele sai ostetuks elegantne hoone prestiižikas Tiergarteni linnaosas. Alates 15. maist 1920 on olnud Eesti suursaatkonna aadressiks Berliinis Hildebrandstraße 5.
Tiergarten´it peetakse Berliini uhkeimaks, siia tekkis 200 aasta eest metropoli esimene villaderajoon. Peale Saksamaade ühinemist peetakse rajooni diplomaatidelinnakeseks, kuid siia ehitatakse ka noobleid kortermaju moto all: “Elage kõrvuti diplomaatidega”.
Berliini saatkonnahoone ajalugu algab aga juba 1852. aastal, mil siin ostis maatüki šokolaadivabrikant Theodor Hildebrand. Esimene maja ehitati H. Kirchhoffi plaanide kohaselt ja seda laiendati 30 aastat hiljem Kayser & von Großheimi poolt. Maa ja maja, mis asusid varem saatkonna krundil, kuulusid õukonnavarustaja Robrechtile, kes pärandas need oma tütrele proua Hemptenmacherile. Uue omaniku palvel plaanisid arhitektid Reimarus & Hetzel uue villa, mille teostamiseks vana hoonestus osaliselt 1895 lammutati. Kerkinud uus elegantne liivakivist ehitatud maja on tänaseni oma põhiosas säilinud. Esialgselt eluhooneks kavandatud maja jaguneb fassaadiliigenduses neljaks suuremaks ühikuks. Väliskülge ehivad horisontaalsimsid ja –vuugid, samuti eri kujundusega ja ohtralt stukkdekooriga kaunistatud aknad. Sisekujunduslikult on kõige huvitavaim osa poolkeldrikorruse kohale jääv peakorrus.  Tubade laed on dekoreeritud maalide ja stukkrosettidega, tänaseni on säilinud 1920-ndate aastate puidust lükanduksed, samuti küttekehade katted ja parkettpõrand. Suursaadiku moderne residents asub hoone katusekorrusel. Mööbel ja valgustus on Eestist, see on valmistatud spetsiaalselt  saatkonna jaoks. 
Kuna Esimene maailmasõda ja keisririigi lagunemine tõid Saksamaa ellu suuri muudatusi, hakkas paljudel omanikel villade majandamine finantsiliselt üle jõu käima. Nii oli ka proua Hemptenmacher sunnitud müüma oma esindusliku hoone Voldemar Puhkile. Kuna noorel iseseisvunud vabariigil puudusid finantsid kinnisvara hankimiseks, ostis diplomaat hoone eraisikuna.  
Peale Eesti okupeerimist Punavägede poolt läks saatkond nõukogude võimude omandusse. Venelased ei saanud aga kaua oma uuest majast rõõmu tunda, sest seejärel kui Hitler alustas operatsiooni Barbarossa Stalini riigi vastu, kolis eestlaste majja Saksa välisministeerium.
Peale natsi-Saksamaa kapituleerumist ei olnud Hildebrandstraßel langenud pommide ja põlengute saagiks ainult kolm maja, nende hulgas ka Eesti saatkonnahoone, mis jäi nüüd Briti sektorisse. Teatavasti ei tunnustanud Suurbritannia NL okupatsiooni Baltimaades, mistõttu jäi muutmata ka sissekanne omaniku kohta Berliini kinnistusraamatus. Kuna aga Saksamaa ei tunnustanud Eesti Londonis resideerivat eksiilvalitsust, haldas üürimajaks muudetud hoonet kuni selle tagastamiseni Eesti Vabariigile Lääne-Berliini linnavalitsuse poolt määratud advokaat. 
Peale kinnistu tagastamist Eesti Vabariigile juhtis selle restaureerimist arhitekt Olavi Nõmmik. Uhke diplomaatiline esindus avati pidulikult president Lennart Meri kohalolekul 27. septembril 2001. Villa korrastamine läks riigile maksma 23 miljonit krooni. Eestlaste naabriteks Tiergartenis on Liitvabariigi Kaitseministeerium, Austria, Itaalia, Jaapani ja Lõuna-Aafrika saatkonnad. Kohe-kohe on valmimas Slovakkia ja peatselt hakatakse ehitama veel Kreeka ja Türgi esindusi.

Berliini mõmmikud
Karudest ei saa Spree-jõe metropolis kohe kuidagi mööda minna, linn on mesikäppadest suisa üle ujutatud. Seetõttu pole ka ime, et Eestigi saatkonna aias seisab oma päntajalg – Buddy-Bäri, mille kinkis esindusele Berliini Rotary klubi Spandau Zitadelle Eesti Euroopa Liidu liikmeks saamise puhul. Tollane suursaadik dr. Riina Kionka on klubi auliige. Eesti igioma karu, mis on tehtud kunstnik Guido von Martensi idee põhjal, pöörleb kuullaagrite abil terasest ringis ja on vastavalt tujule kord tantsija, kord võimleja ning kui selleks lusti, viskab mõmmik vahel enda isegi külili.

Pidu vabariigi 92. sünnipäeva ja esinduse 90. juubeli puhul
Traditsiooniliselt kutsus praegune Eesti suursaadik Saksamaa Liitvabariigis, dr. Mart Laanemäe koos abikaasa Nelega 24. veebruaril Berliini tähistama nii meie vabariigi 92. sünnipäeva kui esinduse 90. juubelit esindajaid liiduvalitsusest, liidumaadest, kohalikest omavalitsustest, tööstusest, tsiviil-ühiskonnast ja Saksamaa-eestlaste organisatsioonidest. Kutsed saadeti ka Liitvabariiki akrediteeritud diplomaatidele.
Eesti, Saksa ja Euroopa Liidu lipu kõrvale oli heisatud Seto Kuningriigi lipp, sest nagu rääkis esinduse juht, on Eesti kaguosa rahvastikul meie maal oma eriline roll. Setod said oma iseolemise juba 11. sajandi keskpaigas kui nende aladele tungisid Kiievi-Venemaa väed. Seetõttu on neil oma keel, kultuur ja usk. Setod ei ole ka kunagi olnud pärisorjad. Tänu rahva kokkuhoidmisele säilitati aga iidne soome-ugrilikkus. 
Aastapäeva pidulikuks tähistamiseks olid setod katnud Berliini saatkonna esindusruumidesse tulnud kolmesajale külalisele traditsioonilise söögilaua, kus pakuti muuhulgas hautatud kartuliputru peki, tangude ja peedikastmega ning kama-vahtu jõhvikatega.
Aino Siebert