Aastaringi kuldseimal ajal on oma tähtpäev – kolletamispäev – 14.10. See on nagu sügise kroon ehk hari. Lehekuld valgustab hämarduvaid päevi ja soojendab südameid. Tänavusel sügisel veel eriti kaunilt.

Rahvapärimuses pole kolletamispäeva kohta suurt rohkem teada, kui nimetus ütleb. Paistus on kõneldud: Puu kolletave sis kõllatses. Kui kaselehe häste kõllatse, saab tõine aasta häid kõllatsit kesvi, kui pihlapuu punatse, saab tulekahju ja tuleb pailu marju.

Võimalik, et lähedalasuv kasupäev (29.09.) on päeva algse tähenduse ja tavad aja jooksul endale korjanud. Kes teab. Igatahes maarahvas on pidanud ajaloolise ajani kolletamispäeva nime meeles.

Uurijad on arvanud, et kolletamispäev ühes korjusepäeva (14.01.), künnipäeva (14.04) ja karusepäevaga (13.07.) kuuluvad muistsesse aastat neljaks jagavasse ajaarvamisse. Soomlastel on 14.10. ensimmäinen talvipäivä ehk esimene talvepäev. Talvepäeva(de) ja –öö(de) tähistamine 13. - 15.10. on tuntud ka Skandinaavia vanas kalendris.

Maavalla sirvikalendris on kolletamispäev ainus porikuine tähtpäev ja seda tähistab raagus puu märk. Sama märki võib näha Soome muistsetes puukalendrites talvepäeva juures.
Maarahva ajaarvamises on terve porikuu eriliselt tähenduslik. Sügise algusest saadik kestab hingedeaeg.

Võibolla inimene ise ei märkagi, et koos aastaringiga muutuvad tema meeleseisundid ja tunded. Just nii nagu muutuvad maastiku ilmed valguse päeva- ja loona aastasõõris. Inimene on korraga suure muutumise vaatleja ja osaline.

Maavald.ee