Soovidega peab ettevaatlik olema. Mullu soovisin kõigile Maalehe lugejatele üldiselt ja poliitikutele eraldi, et nad tõe ikka ära tunneksid ning selle juurest minema ei jalutaks. Tagajärg oli see, et tänavu oligi tõe äratundmise aasta, kuid just seetõttu ka suurte minemajalutamiste aasta. Vähemalt viis lahkumist väärivad märkimist. Esimene tõde, mis ära tunti, oli see, et rahval on kõrini. Juba mõnda aega olid märgid näidanud, et valijad on Andrus Ansipist tüdinenud. Kirusid need, kelle meelest ei olnud neid piisavalt soositud, kelle arvates langes liialt aupaistet valedele inimestele või ühiskonnagruppidele, kelle meelest oli võimul üks eesmärk, ja selleks oli kurjustaja tagakiusamine.

Mineviku luukerede vang

Tavaliselt kanaliseerub viha tippjuhti, ning just see pani Andrus Ansipi lahkuma.
Uus rada tõi omakorda kaasa uue tõe ja uue mineja. Pärast Ansipi lahkumisotsust tuli Siim Kallas siiralt ja heas usus Eesti elu uueks looma.
Ilmnes aga, et sellele mõtteviisile pole tuge koduerakonnas, meedias ega ühiskonnas.

Poliitilised konkurendid, eriti need, kes koalitsioonist minema kihutati, ei tahtnud samuti näha messia taastulemist. Pikas perspektiivis oleks edukas naasmine võinud ju tähendada presidendiameti broneerimist. Piltlikult öeldes otsustati seepärast Kallasele “Rüütlit teha”. Arnold Rüütli meeskond arvas 2006. aastal, et laulev revolutsioon ja tõhus panus Eesti viimisel Euroopa Liitu ning NATOsse peaks tühistama punamineviku-süüdistused, aga ka kahtlustused, et paarkümmend aastat tagasi Eesti Pangas meelega midagi kurja tehti. Tühjagi!

Siim Kallas andis oma viimase lahkumiseelse intervjuu sümboolselt läbi metallist võrkaia.

Täismahus artiklit loe edasi Maalehest.