3. jaanuaril kell 10.30 möödus 95 aastat hetkest, mil Eesti - Nõukogude Venemaa rindel vaikisid relvad. Eesti oli ohvrite hinnaga kindlustanud endale riigina püsimajäämise. Vabadussõja lahinguväljadel oli langenud üle kahe tuhande mehe, haavadesse-haigustesse suri teist sama palju. Ühtekokku kaotas Eesti üle kuue tuhande mehe surnuna, haavatuid oli kaksteist tuhat.

Anti välja 3224 vabaduse risti, neist 2077 Eesti kodanikele, välismaalastest enim inglastele ja soomlastele. Sõjale järgnenud kahe aastakümne jooksul püstitati 170 peamiselt kihelkondlikku mälestusmärki, millest kaheksa elasid ime kombel üle N. Liidu okupatsiooni.

Kakskümmend viis aastat tagasi taastas Eesti Muinsuskaitse Selts relvarahu mälestushetke pühitsemise avalikult. 3. jaanuaril 1990 kell 10.30 saatis Eesti Raadio eetrisse vastava märguande, trammid ja trollid jäid seisma. Sestsaadik on mälestushetke peetud igal aastal.

Vabadussõja vaherahu aastapäeva mälestusüritusel Tallinnas pidas poliitikute kõrval kõne ka Tallinna reaalkooli 10. klassi õpilane Katariina Sofia Päts, kunagise riigivanema järeltulija.

"Ehkki unustamine on vahel kasulik, kuulub aruka elu juurde ka mäletamine. Seetõttu peaksime ikka ja jälle mõtlema sellele, kuidas Eesti riik loodi. Kuidas oleme siia jõudnud. Ja mis veel tähtsam – kuhu ja kuidas läheme siit edasi. Mitte keegi teine ei hoia meie eest meie keelt, meie kultuuri, meie riiki. Ikka ainult meie ise," kõneles Katariina Sofia Päts.

Eesti Kaitseliit kutsus  Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeval 3. jaanuaril kogu Eesti rahvast, s.h. riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi, kogudusi, seltse ning kõiki kaaskodanikke kell 10.30 minutiks peatuma - kuulatama kirikukellade helinat, et anda au nendele, kelle ohvrimeelsus tegi võimalikuks meie oma riigi.